Nüüd on ta siis läbi

Eile sai kaitstud TÜ juures magistritööd ja sai napsatud ühena viimastest magistrikraad teaduskraadina sotsioloogias. 31. august oleks olnud viimane kuupäev, mil vana õppekava magistrandid seda teha saaksid.

Viimastel aastatel oli mul üheks korduvaks unenäoks kartulipõld, mida ei jõudnud sügisel üles võtta ja nii jäid kartulid lume alla. Vahel üritasin neid veel talvel noppida. Kui magistritöö lõpuks ilmet hakkas võtma (jooksin ajaga võidu), hakkas üha enam korduma motiiv kartulipõllust, mis kannab saaki ja mille koristamiseks mul on veel aega enne kui talv saabub. See andis lootust, et töö saab siiski õigeks ajaks valmis (alguses palju sellist lootust ei hellitanud).

Nii ta siis läks.

Ego kui fiktsioon

Inimene erastab maatüki. Ehitab sinna lobudiku. Võõraste eest kaitseks paneb ette lukud ja riivid. Ning vajadusel hangib ka püssi, et kaitsta oma maad, lobudikku, varanatukest ja privaatsust.

Nii on ka lood inimese egoga.

Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.

Mida enam näha (mitte üksnes vaadata) elu (ja elutust) enda ümber, seda enam muutub fiktiivsemaks ja mõttetumaks inimese "mina". Inimene sünnib siia ilma ju ilma "minata", "teadmine" enda isikupärast ja eraldatusest muust maailmast kujuneb alles hiljem. Kas me saame siis öelda, et vastsündinu ei ole seetõttu reaalne, et tal puudub "mina"? Inimene on inimene kas egoga või ilma selleta. Ego on üksnes selleks müüriks, millega eraldada end ülejäänust, luua fiktsioon oma "unikaalsusest", "headusest", "paremusest teise ees" või siis oma "madalusest", "võhiklikkusest", "halbdusest võrreldes teistega". Ja siit tekivadki probleemid, ükskõik kui näiliselt häid kaitsemehhanisme ego loob. Võime end võrrelda paremaks teistega, aga on sel siis mõtet? Tundub, et kaitseme sellega vaid oma ego haledat väljanägemist, samas kui reaalsuses pole tegelikult vahet, kas oleme paremad või halvemad võrreldes teistega. Paremus või halvemus toob kasu või maksab kätte teistel viisidel ja selle küsimusega tuleks tegeleda hoopis teisel moel, mitte kasutades selleks sellist fiktsiooni nagu on "enesehinnang". Ja siit võime võtta veel ja veel näiteid nendest mehhanismidest, millega ego püüab end tõestada, maksma panna, oma olemasolu õigustada. Aeg kahjuks puudub hetkel selle pikemaks lahtikirjutamiseks.

Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.

Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.

Solgivesi voolab ja voolab ja voolab...

Solgivesi voolab ja voolab ja voolab iga tund, iga päev linnast välja. See on lõputu vool, millega solk ikka ja jälle, alati ja igavesti linnast väljub. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja kirjutada kaebekirju, kuid solgivesi voolab ja voolab ja voolab ikka ja alati kõigest hoolimata.

Sa paned põngerja voodisse. Ja siis see algab. Jalad tiirlevad tuuleveskitena taeva poole. Käed on rahulikumad, aga siiberdavad samuti. Minutiga on tekk tõmbunud sirgest linast tombuks. Ja nii see kordub õhtu-õhtu järel. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja võid kasvõi palvetada, kui soovid, aga see jätkub ja jätkub ja jätkub. Muidugi on võimalus seda suunata nagu voolu: hoida käsi jalgadel, kätel, jne jne. Kuid isegi voolu suunates solgivesi voolab ja voolab ja voolab...

Ja siis sa võtad seda paratamatusena, et 10, 15, 30 või kasvõi 45 minutit võib see eelöine trall kesta. Samuti voolab inimestest jäänud solgivesi iga päev, kord aktiivsemalt, kord natuke rahulikumalt. Kuid sa tead, et kord saabub öö, mil inimesed uinuvad ja ka vool muutub väiksemaks, ehkki ei lakka kunagi. Ja homme see toimub jälle. Võta seda kui paratamatust. Vool ei vaiki, kui tema peale raevutsetakse. Seega tuleb seda võtta nii nagu see on. Mõtlemata sellele, mida oleksid tahtnud teha järgmisel hetkel. Sest olemas on vaid praegune olevik: lakkamatu vool, mis kord aktiviseerub ja kord maha rahuneb. Pole olemas tulevikku, sest kui sa kord vabaned voolu vaatlemisest, siis on taas olevik, mil kirjutada seda blogi.

Rituaalide tähtsusest

Meie 1-aasta ja 3-kuusel pojal on vähemalt üks kindel rituaal. See on magama mineku rituaal. Enne magama minekut tassib ta oma mängunurka minu juurde järjest kõik oma pildiraamatud, mida ta avatud lauasahtlist leiab. Mõnd aega neid koos vaadanud ja kommenteerinud, näitab ta näpuga üles diivani seljatoele, kus tavaliselt selleks ajaks on pandud lutt. Panen talle luti suhu, ta ronib mulle seejärel sülle, võtan tal sokid jalast ja nii me lähemegi voodisse.

Selle rituaali olulisusest räägib seegi, et täna tal juba oli lutt suus, kui me neid raamatuid koos vaatasime. Ometi osutas ta näpuga diivani seljatoele. Andsin talle teada, et lutt on tal juba suus. Ta võttis selle siis suust ja andis mulle. Panin selle diivani seljatoele, kuna ta keeldus seda tagasi võtmast. Pool minutit hiljem osutas ta taas diivani seljatoele, võtsin sealt luti, tema pani selle suhu ja kordus see, mis igal õhtul. Kuna selle rituaali kohustusliku elemendina käib kaasas just ka see luti roll, siis ühel teisel õhtul, kui tal oli suus teine lutt, nõudis ta ikkagi seda, mis oli diivani seljatoel.

Minu jaoks ei ole rituaalid nii tähtsad. Vähemasti usulistest rituaalidest pole ma kunagi väga vaimustatud olnud. Ometi panen tähele, et ka minu elus on rituaale, mis käivad kohustusliku osana päeva juurde. Üheks neist on peale sööki läbi käia teatud Internetileheküljed enne, kui alustan päevaga. See aitab mul päeva sisse elada. Sel nädalal küll tänu Eesti Energia abile olin ma sunnitud leidma asendustegevuse, kuna leidsin end mitu päeva järjest üle-eelmisest sajandist - ilma elektrita.

Küllap on taoliste rituaalide korrapära paljude inimeste jaoks vajalik. Need võivad anda turvatunde ja teadmise, et maailm pöörleb ikka samade pööretega, mis eile, ja paanikaks pole põhjust. Seega on rituaalid vajalikud ja olulised. Iseasi on see, kas nad on ka head. Inimese vabaduse seisukohalt kindlasti mitte, kuna panevad ta elu kindlatesse raamidesse ja söövitavad ajukäärudesse kindlalt sissetambitud radasid. Sellest siis ka meie pahandumine, turvalisuse kaotus ja segadus, mida tekitab rituaali ära jätmine ühel hetkel. Nii nagu omaenda surelikkuse meenutamise vajalikkuse kohta kasutatakse väljendit "memento mori", tahaks siia tuua ühe teise väljendi. Kuna aga aeg on hiline ja ladina keel lonkab kõvasti, siis ütleme ära sisu: mis sa siis peale hakkad, kui sulle armsaks saanud rituaali sa enam sooritada ei saa?

R.I.P. Peter Steele

Pisarad langevad ootamatult, nähtamatult
mehe auks, keda ma ei tundnud
isiklikult, kuid ometi puudutas tema surm
mind isiklikult.

Muusik, kuid siiski pigem kui inimene,
kes võitles oma deemonitega ja sai
võidu ning uut jõudu kogudes asus rühkima
ülesmäge.

Siis sai surm ta kätte, hiilides tasa,
vaikselt ligi ja haarates ootamatult
südamest, vaigistades selle igaveseks
jahedasse mulda.



Petrus T. Ratajczyk (04.01.1962 - 14.04.2010),
puhka rahus

Kuulates vaikust

Tegelikult pole see päris vaikus, mida kuulan. On öö ja käes esimene sulast tingitud torm. Võibolla tormiks on seda palju pidada, aga tuppa kostab tuule puhumine, kardinate vahelt näen tuules looklevaid puuoksi ja tänavalamp kõigub kohati tugevasti. Haudvaikust ei taluks tõenäoliselt minugi kõrvad.

Oli aeg, mil puhkasin päeva kärast kõrvu kodus WC-sse minnes. Vaikus oli õnnistav ;o)

Võiksin kuulata seda vaikust tundide viisi, kui antaks. Kahjuks ei võimalda reaalelu enam poole ööni üleval passimist. Päeval, nagu teame, ümbritseb meid tehismüra ja ärkvel inimeste hääled. Üks põhjuseid, miks armastasin kunagi poole ööni või isegi koiduvalguse tulekuni üleval passida, oligi see rahu, mis valitseb öös. Pole müra, kõrvad puhkavad ja saad rahulikult mõelda oma asjadele. Või siis istuda Internetis või raamatu taga.

Mis puudutab ööinimestesse, siis teaduses väidetakse, et inimese bioloogiline kell - kas ollakse hommiku- või õhtuinimene - on geneetiline antus nii nagu see, et keegi on blondiin ja teine brünett. Me võime enda pead värvida, kuid see ei muuda algset asjade seisu. Kui mulle antaks vabad käed, istuksin meelsasti varajaste hommikutundideni üleval ja ei laseks end häirida hommikuste sagimiste poolt. Oskar Wilde kohta räägitakse, et kord olevat keegi teda juba hommikuks, kella üheksaks külla kutsunud. Seepeale ta kostnud midagi taolist: "Te olete imetlusväärne inimene, et suudate nii kaua üleval püsida. Mina lähen juba kella viiest magama".

Kahjuks pean minagi minema. Küll mitte veel magama, kuid selleks valmistuma keset tuulehäält ja hilist lugemismaterjali.

80:20

"Ajapuuduse" märkamiseks piisab visuaalsest vaatlusest. Kui mu silmad peatuvad raamaturiiulitel kuulen raamatuid üksteise võidu hüüdmas: "Loe mind!" Märkan kitarri nurgas ja mõtlen, millal ma selle viimati kätte võtsin? Jah, tegelikult oli see täna ja u. veerandiks tunniks, aga enne seda... ei mäletagi, millal oli viimane kord. Kitarri kõrval põrandal vedelevad hantlid. Hinnalipik alles küljes. Need sai ostetud jõulukingituseks plaaniga hakata taas süstemaatiliselt trenni tegema. Reaalsus on see, et tänaseks olen need kätte võtnud vaid 2-3 korral. Laua all asub vana lauaarvuti, mida ma viimasel ajal peaaegu üldse sisse ei lülita, sest tema rolli on üle võtnud natuke uuem sülearvuti, millel ka seda teksti siin toksin. Probleem on selles, et selle kõvakettal ja laual asuval välisel kõvakettal on piisavalt faile, mida oleks vaja kas varundada, süstematiseerida, jne. Kasvõi läbi aastate tehtud fotod. See plaan on juba pikemat aega olnud, aga pole jõudnud seda kätte võtta.

Läheme edasi, õigemini hüppame esikusse. Seal lebab üksteise peal kaks virna kaste, mis on jäänud peaaegu kolm aastat tagasi toimunud kolimisest oma elamisse. Kastis on mitmeid dokumente, kirju, fotosid, jne, mida olen lubanud võimaluse tekkel läbi töötada sugupuu uuringute tarbeks. Hüppame nüüd arvutisse ja vaatame veebilehitsejat. Leiame järjehoidjate realt ühe foorumi, kus arutletakse selgete unenägude (lucid dreams) üle. Kunagi alustasin seal oma selgete unenägude (unenägu, milles sa tead, et see on unenägu) elektroonilist pidamist (küll on mul need ka paberist unenäo päevikus kirjas). Viimane seal märgitud unenägu on vist küll vähemalt paar aastat vana (ei mäletagi täpselt) ja uuemad on ikka veel sisse kandmata. "Aega ei ole!"

Vahel tahaks midagi kirjutada. Olen kunagi kirja pannud enda tarbeks mõned lühijutud. Peas on läbi aegade olnud mitmed stsenaariumid, kas siis mõne uue novelli või koguni jutustuse tarvis. "Ei ole olnud aega" neid kirja panna. Või kui, siis väga harva ja... (Nüüd koputati uksele ja pean minema last vastu võtma, kes tuli koos emmega kelgutamast) ...tavaliselt jäävad nad pooleli, kui just pole tegu lühikese ja väga konkreetse sisuga lühijutuga.

Laps piniseb põrandal ja mõte asjadest, mida tuleks teha või tahaks teha, on läinud. Vist sai enamik juba kirja ka. Tõenäoliselt mitte kõik. Kasvõi kõige olulisem - magistritööga on kiire, aga ka see venib nagu kaameli... (ok, ei hakka kõike värvikat kirja panema, mis pähe tuleb).

Hiljuti loenguid andes märkis üks tudengitest 80:20 printsiipi. Mulle meenus, et ka ise olen selle kohta kunagi lugenud ja mul on ka vastavat pealkirja kandev raamat täiesti klaasi taga olemas. Lühidalt öeldes on selle iva selles, et igas valdkonnas kipub valitsema 80:20 põhimõte: 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte, 80% vajalikest asjadest teeme 20% aja vältel, jne. Ja vastupidi. Näiteks 80% oma ajast kulutame vaid 20% vajaliku tegemiseks. Iva on selles, et päevas tuleks leida see kõige efektiivsem 20% oma ajast, mille vältel saab 80% olulisest tehtud.

Tegu pole kindlasti mitte teadusliku teooriaga, kuid teadus kipub selle väiteid kinnitama. Kasvõi rikkuse jaotumise osas.

Nii hakkasin aega arvutama. Kui une peale läheb keskmiselt 9 tundi (kui pean lapsega öösel tegelema, siis reeglina ainult 8 tundi või vähem; kui saan end välja puhata, siis 10 tundi ja väga väsinuna rohkem), siis 24-9=15. 20% 15 tunnist on 3 tundi. Seega peaks 3 tunni jooksul saama tehtud 80% olulistest asjadest.

Kindlasti on ka lapsekasvatamine oluline ja vanema"puhkusel" olles kulub sellele palju-palju enam kui 3 tundi. Siiski pean selle 3 tunni või siis 20% aktiivse aja all silmas aega, mida kasutada enda arendamiseks. Nagu laps areneb, nii on normaalne, et arenevad ka vanemad. Areng toimub alati, kasvõi taandareng. Viimane siis, kui oma ajaga enam midagi tarka ei osata peale hakata ja elu nüristub.

3 tundi ööpäevas pole tegelikult meeletult palju, mida päevas ei suudaks isegi lapse kõrvalt aktiivselt sisustada. Nii näiteks hakkasin hommikupudru ja kohvi kõrval saksa keelt õppima. Omal käel ja kindlasti valesti hääldades, aga ikkagi. Kunagi keskkooli lõpus tegime testi ja selgus, et mul olevat keeleline anne. Ma arvan, et kunagi pole hilja hakata tasa tegema seda, mida varem pole teinud, sh omandama uusi keeli, mida elus vaja läheb. Päeval tavatseb Kaido Mihkel 1-2 tundi rahu anda oma magamisega. Suurepärane võimalus lugeda nt venekeelset raamatut (keeleliselt ja sisuliselt arendav), kirjutada midagi blogisse või teha midagi muud targemat, kui lihtsalt Internetis surfamine ja aja surnuks löömine. Või siis enne magama minekut, kui laps juba magab ja mul avaneb suurepärane võimalus wifiga varustatud mobiilis lugeda voodis maailmas toimuvast, et ennast eluga kurssi viia. Need on vaid mõned näited.

Võtame kasvõi selle pooltunni täna õhtul, kui emme läks Kaido Mihkliga kelgutama ja issile võimaldati närve/kõrvu puhata ;o) Esimene viis minutit läks voodis lebotamiseks. Nauditav oli kuulata vaikust või siis poolavatud aknast (ahi hakkaks täiesti suletud akna korral sisse ajama) kuulata tänava hääli. Ok, lihtsalt puhkamist ma selle 3 tunni sisse ei arvesta. Siis kiiresti läbi lõpetamata lõikude venekeelsest raamatust, mis päeval poole teema peal pooleli jäi, kuna Kaido Mihkel otsustas pisut vähem magada. Seejärel kiiruga kirja eilsest ja tänasest ööst meenuvad unenäod. Ühe põhjal hakkasin täna päeval kirjutama ka lühijuttu. Kes teab, äkki jõuab selle isegi kunagi valmis? Nüüd meenub, et õhtul jäigi kirjutatule korrektuur tegemata, sest lihtsalt "aega pole". Ning siis kirjutama siia blogisse 80:20 printsiibist, mida tegelikult juba paar päeva tagasi alustasin, aga kuna leidsin, et mul on oma napi ajaga midagi olulisemat teha, siis loobusin ja kustutasin alustatud teksti.

Nii meie elu siin läheb killustatuse tähe all. Kunagi olin väga suur pragmaatik, vahepeal enam mitte. Nüüd leian taas, et kaoses (beebi ja väikelapsega elu on sageli kaos ja väga killustatud) tuleb siiski luua vähemalt minimaalne kord. Ja olgu selleks korraks siis kasvõi 80:20 printsiip, mida püüda järgida. Kuigi mitte kõik, mida me teeme ja oluliseks peame, ei pruugi olla nii oluline, jääb vähemalt endal süda rahule, kui oma päevas oled natuke kuhugi edasi jõudnud vähemalt ühes või kahes nendest paljudest valdkondadest ja huvidest, millest su süda haaratud on. Elus kõike niikuinii ei jõua, võtkem siis see, mis antakse. Aega ju tegelikult on, selles suhtes olen pannud ka "ajapuuduse" jms oma tekstis jutumärkidesse. Jah, aeg on napp, aga vahel on meie virin aja puuduse üle tingitud mitte reaalsest nappusest, vaid meie suutmatusest või viitsimatusest seda aega õieti majandada.

Ja kui mulle oleks antud aega seda teksti rahulikult ja läbi mõeldumalt kirjutada, oleks see tulnud vist kaks korda pikem. Olgem siis õnnelikud selle üle, et pliidile on vaja tuli alla teha, et saaks süüa teha ;o)

Autoriteetidest

Me ei usalda iseennast. Kasutan üldistust, sest küllap on ka neid väheseid, kes usaldavad, kuid enamik tundub mitte usaldavat. Me kipume usaldama pigem väliseid autoriteete kuni tänapäevaste "ekspertideni" välja.

Nende "ekspertide" kohta meenub irooniline artikkel sellest, et näiteks püüdes dieeti pidada soovime, et need "eksperdid" meile nõu annaksid. Samas kuulates tavamõistust, taipaksime isegi, et dieedi pidamiseks tuleb lihtsalt balanseerida kalorite manustamine nende kulutamisega.

Seeasemel, et pidada nõu iseendaga, oma sisemusega, me haarame kinni raamatutest, juhtidest, õpetajatest, autoriteeridest, arvamusliidritest, massimoest, jne jne. Me arvame, et tõde on kusagil "sealpool", kuid me miskipärast unustame, et samavõrd võib tõde peituda ka meis endis.

Olete kunagi olnud haige? Palavikus? Küllap olete. Tunnete, et te ei taha sama palju süüa kui tavapäraselt. Samas võite tunda isu vitamiinide, mahlade, vee jms järele. Millest see tuleneb? Teie keha annab märku, mida ta hetkel vajab selleks, et haigusest võitu saada. Või siis kui olete palju või pikka aega näiteks palju liha vitsutanud, võite tunda, et tahaks midagi kergemat süüa. Seda ei õpeta teile sel hetkel ei raamat, autoriteetsed inimesed, Vabariigi president ega Eesti Suusaliit ;o) Teie keha annab märku oma soovidest. Kusjuures need soovid pole sugugi isekad, vaid vastavad sellele, mis teile (teie kehale) sel hetkel on parim.

On olemas haigeid inimesi. On olemas selline nähtus nagu "süüdimatus". Eksisteerivad vaimuhaigused. Ma ei ütle, et igaühe sisetunne (või kõhutunne) on alati adekvaatne. Isegi tervete inimeste sisetunne ei pruugi edastada alati kõige õigemat infot. Küll aga pole see "siseinfo" sugugi vähem adekvaatsem välisest infost, mida ammutate mujalt.

Miks me siis kardame nõu pidada endaga? Võibolla me ei oskagi seda teha, sest meile pole seda kunagi õpetatud. Võibolla alahindame ennast ja ülehindame teiste rolli enda "kasvatamises ja juhtimises". Võibolla tahame toetuda teistele, et nemad meile ütleksid, mis on õige, sest hiljem saame vastutuse enda õlult veeretada. "Nemad on süüdi, et mul nii läks!"

Ma usun, et usalduse kasv enda vastu koos vastutuse võtmisega oma otsuste ja tegude eest käib kaasa inimese arenguga. Liialt palju vaatame väljapoole ja seetõttu unustame vaadata enda sisse. Isegi alkohoolik või narkomaan teab tegelikult (ehkki võib armastada ennast petta või õigustada), et tema harjumus viib ta elu pigem allamäge kui üles. Kui hingeliste ja füüsiliste sõltuvuste käes vaevleja sisetunne osutub adekvaatseks, mida me siis veel räägime teistest?

Olen õppinud kuulama oma "sisehäält". Mitte küll alati, kuid üha rohkem. Pean nõu iseendas. Mõtlikult, palvemeelselt, kuidas kellelegi meeldib seda defineerida. Sageli tulevad esile mitmed variandid (elus ei pruugigi alati eksisteerida vaid üks lahendus, vaid võime mitme probleemi puhul kasutada erinevaid teid). Inimesele on loodud mõistus, et seejärel nende variantide vahel valida. Jah, me võime eksida, meie "sisehääl" võib vahel anda kallutatud infot või osutuda vääraks, aga sama võivad teha need raamatud ja inimesed, keda me ikka jälle suu ammuli loeme/kuulame. Nemad pole mina just siin ja praegu, selles hetkes. See, mis sobis ehk ühele ühes spetsiifilises situatsioonis, ei pruugi sobida mulle siin ja praegu. Inimesed ja raamatud võivad meile pakkuda universaalseid lahendusi, kuid pole olemas universaalseid inimesi või olukordi. Iga inimene on mõnevõrra erinev, nii ka olukorrad. Õppigem siis tundma iseennast, lahti saama "eksitajatest" endas ja väljas pool ennast, et me võiksime üha enam usaldada end selles meeletus arvamuste pluralismis, mis toimub meie ümber.

E-raamatutest

Samal ajal kui välismaa ajakirjanduses arutletakse selle üle, kas ja kui palju leiaksid e-raamatud lugejaid, kui nende hind tõuseks 10$ pealt 15$ peale, mõtiskletakse Eestis nende vajalikkuse üle üldse.

Minu jaoks on e-raamat mugavuse küsimus. Ja mitte lihtsalt selles mõttes, et kas on mugavam hoida peos paberraamatut või andmekandjat, mille ekraanilt saab e-raamatut lugeda. Oletame, et teile meeldib lugeda enne magama jäämist raamatut. Üldiselt läheb selleks vaja valgust, kui me just päeval magada ei tavatse. Valgust võib saada laelambist, seinalambist või ka taskulambist. Viimast saab hoida nii teki peal kui all, aga mõlemad meetodid on suht ebamugavad kui on vaja lehekülgi keerata. Aga kujutame nüüd ette, et lisaks ebamugavale taskulambile tuleb teil magada ühes toas koos aastase lapsega, kelle und võib valgus häirida. Võite ju püüda taskulampi nii hoida, et see väga ei kiirgaks, aga ebamugav on see ikkagi.

Nüüd kujutame ette, et teil on olemas mitte just ürgvana mobiiltelefon. Just selline, mis toetab java-rakendusi. Ma ei hakka rääkima veel mugavamatest telefonidest, millel on operatsioonisüsteem (nt. Windows Mobile) peale paigaldatud. Just sellise telefoni jaoks leidub Internetis mitmeid võimalusi. Viitan vaid paari neist, kui hästi otsida, leiab Internetis palju enam variante. Ja loomulikult viitan tasuta variantidele, sest ma tõesti pole valmis elektroonilise raamatu eest raha välja käima. Pigem maksan 100 kroonisele e-raamatule teist niipalju peale, et saada luust ja lihast (loe: papist ja paberist) raamat, mida saan käes hoida ja riiulile paigutada. Vanamoodne nagu ma olen...

Üheks populaarseimaks tasuta e-raamatute hankimise kohaks on Wattpad. Seal on loomulikult ka võimalus oma loomingut postitada, aga sellel ma ei peatu. Alles äsja tõmbasin sealt Jack Londoni "The People of the Abyss"-i ja Orwelli novellide kogumiku. Kõige mugavam on, kui mobiilil on wifi-ühendus, sest siis saab levialas olles seda teha täiesti tasuta. Loomulikult on võimalik ka andmekaabli abil esmalt lugu arvutisse tõmmata ja siis see .jar (või .jad) laiendusega fail kaabli abil mobiili paigaldada. Tasuline variant on kasutada tõmbamiseks oma mobiilsideoperaatori Interneti võimalust oma mobiilis.

Teine variant, mida soovitan, on luua ise oma e-raamat. Sellel lehel on võimalik üles laadida arvutist tekstifail (nt. Notepadist) ja see konventeeritakse automaatselt e-raamatuks, mida saab taas mobiilis lugeda.

Head lugemist! ;o)

Maieutika

Sokratese kohta räägitakse, et ta olevat oma vestlustes inimestega kasutanud "ämmaemanda meetodit" (maieutika). Lihtsalt öeldes tähendas see seda, et suunavate küsimuste abil aitas ta oma vestluskaaslasel endal sõnastada seda, mis oli tolles juba olemas, kuid segatud väärarusaamade ja korratusega. Nii nagu ämmaemand aitab inimihust välja uue elu, nii püüdis Sokrates oma meetodi abil inimesest välja aidata need tõed, mis on inimeses peidus, kuid mida too iseseisvalt ei suudaks välja tuua.

Mida arvaksite, kui oleksin sellele blogile pannud pealkirjaks "Maieutika"?

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks see sõna blogi pealkirjaks ei sobi. Kuigi kulutasin pea veerand tundi lohistades lumisel Raadil kelgul enda järel oma pisipoega ja mõeldes intensiivselt erinevatele blogi pealkirjadele, jäi kummitama just "ämmaemanda meetod". Olin unustanud selle originaalkeelse nimetuse ja kodus järgi vaadates pidin kahjuks kõlaliselt pettuma. Nii ei saanudki selle blogi nimetuseks "Maieutika", aga leidku see sõna siis oma koha avapostituses.

Ma ei arvanud, et hakkan kunagi (loe: niipea) Internetis blogi pidama. Esmalt on mul üsna vähe aega üldse oma mõtteid paberile panna ja teiseks ei ole Internet kui avalik plats kohaks, kuhu saad kirjutada kõigest, mida mõtled. Muidugi võid sa seda teha, aga pead alati arvestama, et su mõtted on nähtavad kõigile (kui sa just oma blogi ei salasta). Inimese mõtted on aga vahel kui kohe-kohe sündivad beebid või kui seedimisprotsessi lõppfaasis toit (valige ise, kumb paralleel teile sobib) - need võivad vahel nii tungivalt tahta inimesest välja saada. Ja siis ei jäägi muud üle, kui need kas paisata verbaalselt õhku (iseendale, teistele, Jumalale, vmt) või panna nad kuhugi kirja.

Eelistan paberit ja pliiatsit. Aja jooksul olen nii mõndagi märkinud ühte ja samasse päevikusse, mida pean juba 1993. aastast. Nagu aastanumber märgib, ei tee ma seda seega liialt sagedasti. Mõningaid mõtisklusi olen aga märkinud ühte teise vihikusse, mis algab aastanumbriga 1996. See hakkab juba täis saama. Kuna ma ei vihka ka klaviatuuril trükkimist, sellele osutab ka käesoleva blogi teke.

"Laukapealsed mõtted" - need on mõtted, mida võin jagada suvaliste inimestega. Dostojevski on teinud "ülestähendusi põranda alt". Minu omad siin on pärit "põranda pealt". Põranda alused mõtted on need, mida inimene jätab enda teada või jagab vaid väga lähedastega. Nende mõtete jaoks on teised paigad. "Põranda alt ja pealt" on aga ehk liialt lihtlabane. Räägime siis hoopiski millesti põlisemast - metsadest ja rabadest. Sellest, mis toimub laukas (või selle all), ei pruugi soolised midagi teada, kui just ei mullita või pole tegu loodusteadlasega. Nii on ka inimese hingega. Jagan siin seda, mida võivad kõik soolised näha - seda, mis saab tuua lauka peale. Lauka sisu - eks seda saavad mõistatada hingeteadlased ja vahel on see märgatav ka terasele pilgule, kes märkab õhu liikumist laukas. Las märkab siis, ega ma ei pahanda ;o)

Veel viimane sõna pildist. Profiili juurde pilti mõeldes leidsin, et mul on käesolevas arvutis fotod vaid kuni eelmise aasta septembrikuuni. Mõtlesin neid pisut lapata, kuid juhtus nii, et kogemata olin vajutanud üleslaadimise nupule, kuigi tahtsin lihtsalt näha suvalist pilti. Nimetagem seda siis näpukaks või juhuse tahteks, aga päris tore profiilipilt sai. Las ta esialgu olla.

Reaalelu pressib peale. Tänaseks aitab.