Friday, June 8, 2012

Ray Bradbury (1920-2012)

Ray Bradbury lahkumine meie hulgast ja Veenuse üleminek Päikesest sattusid samasse aega. 91-aastaselt lahkunud kirjanik on kujutlenud elu neil planeetidel, millega ta lõpuks nüüd kaasa läks. Kuidagi ei kipu tema kohta kirjutama ulme- ja õuduskirjanik, sest mõlemad määratlused mõjuvad kitsendavalt, arvestades neid paljusid šanre, milles ta on oma lugusid vestnud.

Bradbury kujunes üheks mu lemmikkirjanikuks juba koolipõlves, mil lugesin läbi tema "Marsi kroonikad" ja valisin selle raamatu ka referaadi aluseks vist kirjanduses. Sealt edasi tulid tema meeldejäävad lühilood "Palavikuviirastus", "Jalutaja" jt, mis ilmusid omal ajal ajakirjas Noorus. Kui kusagil vist 1990ndate lõpus sai hangitud "Võilillevein", siis see muutus pea igasuviseks "kohustuslikuks" lugemiseks. Sealt edasi "451 Fahrenheiti", "Vist on kuri tulekul", "Halloween Tree" ja palju lühijutte.

Mõnes mõttes on kummastav see, et just mõned kuud tagasi otsustasin läbi lugeda niipalju tema lühijutte ja raamatuid, kui kätte õnnestub saada ja pühendada see aasta tema põhjalikumale (taas)lugemisele. Aasta, mil ta otsustas lõpuks meie hulgast lahkuda...

Tegelikult on see masendav, kui aeg-ajalt kiigata Wikipediasse ja mujale, kas vanameister ikka veel elab. Tegin seda vist ka 5. juunil või päev varem. Ja siis, 6. juunil lugesin uudist, et päev enne ta lahkus...

Mida ma tunnen? Tunnen seda, et ta elas oma elu täie ette ja lõpetas selle väärikas vanuses. Ta ei surnud enneaegselt. Ta pärandas meile rikkaliku kirjanduse, millele on nüüd punkt pandud. Kuid see pole lõplik punkt. Tasub vaid meenutada tema südamest tulevat soovitust igaühele, kes selleks kutset tunneb: Kirjuta! Tema on läinud, kuid kirjutamiskutset kogenud ja temalt julgustust saanud järeltulev põlvkond on jäänud. Selleks, et jätkata.

Ray Bradbury ja Jack London on olnud kaks lemmikut läbi paljude aastate. Mõlemad olid täis elu ja panid selle elu selle rikkuses paberile. Mõlemad kõnelevad ja jagavad seda elujõudu läbi oma kirjutiste. Lisaks sellele on Bradbury puhul selgelt märgatav unikaalne kirjutamisstiil lisaks meeldejäävale sisule.

Järgmine kord pidavat Veenus üle Päikese minema 2117. aastal. "Võililleveinis" kohtuvad muldvana daam ja nooruke ajakirjanik. Neist saavad hingesugulased, parimad sõbrad. Mõni päev enne oma surma või oma viimases kirjas (ei mäleta täpselt) annab vana naine noormehele nõu, et too liialt kaua ei elaks. Sest nii oleks neil võimalus veelkord kohtuda (kui hingede rändamine kehtib), aga sel korral samavanustena. Ja nad läheksid taas sööma jäätist... 

Puhka rahus, vanameister ja suur tänu lugude eest, mille endast maha jätsid!