Juba pikemat aega tagasi märkasin, et ma ei talu hästi rutiini. Üldiselt olin seni end pidanud pigem rutiini armastavaks või vähemasti rutiiniga hästi toime tulevaks inimeseks. Ajapikku aga hakkas rutiin üha enam närvidele käima: igaõhtune nõudepesu, kassi peldiku puhastamine jne jne. Ka kass hakkas närvidele käima. Vähemasti teatud hetkedel. Teatavasti on kassid need, kes vajavad rutiini ja toimivad väga rutiinselt. Iga kord, kui hakkad tema peldikut puhastama, tuleb ta sinna kõrvale sööma. Sööb natuke ja siis vaatab kaugusse, justkui haistes mingit ohtu ja varsti panebki kuhugi suunas minema. Ja nii IGA KORD. (Peaaegu) igal hommikul, kui tuled kööki, tuleb tema toitu lunima (ehkki see on tal tavaliselt mingil kujul seal juba olemas). Teed midagi ja suure tõenäosusega võid oodata, et kass teeb toda. Stiimul-reaktsioon. Ja nii vahetad juba aastamiljoneid kordi kassiliiva ning pesed juba aastasadu igal õhtul nõusid.
Pikalt heietamise asemel nüüd konkreetsemaks. Ühel hetkel mõistsin, et küsimus on rutiini iseloomus. Kui see on pealesunnitud rutiinne tegevus, mida pead tegema päevast-päeva või siis sagedasti, muutub see vastumeelseks kuni vihkamiseni välja. Kui elus tuleb puhkepaus (näiteks väike jõulupuhkus), saad astuda välja rutiinist, mis on muutunud vastumeelseks, ja sul on rohkem aega tegeleda enda jaoks meeldivamate tegevustega. Ja kui need muutuvad rutiini osaks ning sa naudid seda. Mitte, et nõud jääksid nüüd pesemata või kass kasimata, aga päeva peale kogunenud positiivsed emotsioonid ei lase nüridatel toimingutel meelt halvaks muuta. Ja kujundad taas (kasvõi mõneks päevaks) mõne meeldiva harjumuspärase tegevuse ning naudid seda meeldiva rutiinina oma elus.
