Wednesday, May 27, 2015

Anname võimu Tundmatule

Mõned aastad tagasi hoidsin esmakordselt oma käes tahvelarvutit. Tegu oli iPadiga. Kõik oli tore seni, kuni üritasin seda ühendada oma arvutiga. Selgus, et niisama lihtsalt see polegi võimalik. See, mida olin aastaid võtnud elementaarsena - andmete vahetamine arvutist mälupulgale või välisele kõvakettale või mobiili - äkki enam ei toiminud. Sain teada, et Õun kasutab Pilvekest, kuhu tuleks oma failid esmalt üles laadida ja siis saaksin need lõpuks iPadi tõmmata.

Ma ei ole kunagi oma päevikuid, kuhu olen pannud kirja omaenda mõtteid, tänavale laiali laotanud inimestele lugemiseks. Ega neid avalikes raamatukogudes eksponeerinud. Isegi mitte andnud "usaldusväärsete isikute" kätte, kellelt neid vajadusel tagasi küsida. Miks peaks privaatsus, mis kehtib mu päevikute osas, puuduma isiklike failide osas, mida hoian andmekandjatel (arvuti kõvakettal, mälupulkadel jne)? Õun oma Lollipädiga ilmselt mu maailmavaadet ei jaga. Ja just seetõttu sai mulle tollel päeval selgeks, et kui kunagi hangin endale tahvelarvuti, siis saab see olema normaalne tahvel, millega on võimalik kiirelt ja mugavalt faile arvutiga (ja mitte Pilvega) vahetada.

Ma pole paranoiline Pilvede suhtes, mille andmeruumi tänapäeval nii lahkesti jagatakse. Mu e-kirjad asuvad niikuinii aastaid juba kusagil "Pilves". Aga ma tahan otsustada selle üle, kus ma oma faile hoian. Ja kui mulle ei anta selleks valikuvabadust, siis ma pööran selja ja lahkun. Armastagu Õunasid need, keda see ei häiri.

Minu jaoks on vabaduse üheks määratlejaks valikuvabadus. Mulle tundub, et lisaks Tundmatule, kes igatseb meie üle võimu ja kontrolli omada (nimetan seda küll Tundmatuks, kuid selle sildi taga on konkreetsed inimesed, nagu "Suure Venna" taga olid/on konkreetsed inimesed), anname ka ise lausa rõõmuga kellelegi teisele kontrolli oma valikuvabaduse üle. Ja üks parimaid meetodeid selleks on tuletada inimestele meelde, mis on trendikas, mis mitte. Tsiteerin 25. mai Postimehe artikli "Spotify hakkab pakkuma videoid ja saateid" esimest kaht lauset:

"Muusikat omada, olgu siis plaatide või digifailidena, on praeguseks juba vananenud lähenemine. Voogesitusteenustest, kus interneti vahendusel on võimalik kuulata pea hoomamatus valikus muusikapalu ja artiste täiesti seaduslikult, hakkab saama uues norm muusika tarbimisel."

Seega omada muusikat plaatidel või oma arvutis tähendab, et sa oled vanamoodne, ajast maha jäänud. Uueks normiks, ehk normaalsuseks (ehk heakskiidetud trendiks) saab see, kui kuulad muusikat üle Interneti (muidugi legaalselt).

Kas keegi mäletab last.fm -i? Kunagi kuulasin muusikat sealt. Nüüd aastaid ka YouTubest. Ma ei näe mingit probleemi olla "trendikas" ja kasutada muusika kuulamiseks Internetis pakutavaid võimalusi.

Poolteist nädalat tagasi sain teada, et saaksin sama hinna eest omada kiiremat Internetti. Andsin tellimuse sisse ja tehnikud tegid paari tunniga ümberlülituse. Aga nii õnnetu, et istusime kella poole viiest õhtul kuni järgmise hommiku kella poole kaheteistkümneni ilma igasuguse Internetita. Kusagil oli jäänud midagi ümber seadistamata. Pole hullu - elu ilma Internetita on aeg-ajalt nauditavam kui koos sellega. Aga nüüd kujutame, et ma oleksin õhtul soovinud midagi head kuulata, aga olles trendikas ei oma ma ühtki muusikaplaati ega ka ühtki -faili oma arvutis. Lohutust pakuks ehk vaid raadio. Aga igasugusest Spotify-st ja Pilvekestest võiksin suu puhtaks pühkida, sest ilma netiühenduseta ei pääse ju neile ligi. Trendikusel on oma hind. Ka siis, kui läheksin kuhugi, kus pole Internetti. Aga ma kasutan kahjuks vanamoelisi lähenemisi ja mul on kassetid, plaadid, arvutifailid. Ja need ei asu Pilves, vaid mu toas või kõvakettal. Vanamoelisus oleks mulle selleks õhtuks pakkunud häid muusikaelamusi, kui oleksin neid vajanud. Kui kukub ära üks variant (Internet), jääb alati alles teine (füüsilised andmekandjad).

Ülaltoodud uudise juurde võiks aga tuua lõpetuseks tõsisema teema:
25. mai Delfi Ärileht, artikkel soovist keelustada Euroopa Liidus sularaha (ka kulla jms, mida saab "sularahana" võtta): "Finantsrepressioon 2.0: alanud on sõda sularaha vastu"

Kui mõni pole veel mõistnud pankade võimu inimeste üle, siis seda artiklit lugedes saavad sellest lihtsas keeles aru ka koolilapsed. Kui selline plaan peaks teostuma, oleme lõplikult otsustanud, et pangad on meie "Issandaks Jumalaks", kellele oleme üle andnud voli teostada meie üle piiramatut võimu. Oleme vabatahtlikult-sunniviisiliselt andnud oma vabaduse Tundmatule. Kunagi andis siil Kalevipojale head nõu lajatada vaenlasele laudadega serviti. Kalevipoeg nii võitiski. Täna soovitab Siil meil maksta kaardiga. Isegi siis, kui kaardimaksed ei toimi. Huvitav, kas homme keelab Siil muud maksevahendid täielikult, kuna tema Omanikule on see kasulikum? Ilmselt pole mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas panku juba aastaid erikoheldakse? Majanduslanguse puhul ei panda tavaliselt kätt alla hinge vaakuvatele ettevõtetele. Panku aga poputatakse, et nad kriisist (mida nad ise on tekitanud) toibuksid. Tavalise firma puhul pandaks uksed kinni ja mõni ettevõtja saadetaks vastutustundetuse tõttu trellide taha. Panga poolt korda saadetud mastaapsema kuriteo puhul (vastutustundetu laenamine jms, mis on põhjustanud majanduskriise), aga nähakse trelle või pankrotte haruharva.

Õnneks pole manipuleerijate, trenditeadlike inimeste ja lihtsalt lollide kõrvalt täielikult kadunud normaalne talupojamõistus, mis soovitab säilitada vabadust oma elu, iseenda ja omandi üle. Kasvõi selle artikli näol (vastusena eelmisele, mis küll kahjuks ei ilmunud 1. aprillil).

Wednesday, January 2, 2013

Puhkamine või laiskus

Kui tunned, et peaksid puhkama, kuid mõistus ütleb, et sul on selle ja sellega kiire ning praegu mitte teha on puhas laiskus ning hiljem oled ajahädas. Tulemuseks on see, et oled puhkamata, midagi pole eriti jõudnud ära teha. See, mida oled jõudnud teha, on tekitanud rohkesti stressi ja sisuliselt pole selle tööga kuhugi edasi jõudnud. Tahaks üle pika aja aega tagasi keerata jõuluvaheaja algusesse, et võtta see aeg puhkuseks, et siis uue energiaga teha kähku kõik vajalik. Aga nüüd peab hakkama uuesti otsima aega, et natukenegi puhata ja loota, et tähtajad väga karmilt meiega ei käitu.

Järeldus: kuigi seekord arvasid, et sisetunne on läinud laisaks, siis hiljem nägid, et sisetundel oli tegelikult õigus - sa vajasid puhkust. Püüda puhata ja tööd teha korraga ning tagajärjeks on seekord, et pole ei puhanud ega tööd teinud. Seega on oluline osata eristada laiskust ja vajadust puhkuse järele. Üks viimase aja valusamaid õppetunde.

Thursday, July 5, 2012

Kui tüdined lugemisest...

... siis hakka kirjutama. Alusta kirjutamist teadmisega, et see, millest, mida ja kuidas kirjutad, ei oma mingit tähtsust. Kirjutad selleks, et end väljendada ja seda ei pea mitte keegi teine lugema. Nii oled vaba survest kirjutada "täiuslikku" juttu.

Sel viisil kirjutamine on kasulik ka siis, kui tahad testida, kas su võime kunagi "sahtli põhja" jutte kirjutada on lõplikult rooste läinud või mitte. Kui tuleb puudus ideedest, siis anna endale idee või motiiv ette ja kirjuta sellest. See ei pea olema midagi ülipõnevat või midagi sellist, mida kindlasti kunagi peaksid lõpetama. Hakka kirjutama ja vaata, kuhu välja jõuad. Äkki sünnibki sellest lõpuks üks jutt. Ja ehk isegi selline jutt, mida ka teistel on huvitav lugeda.

Friday, June 8, 2012

Ray Bradbury (1920-2012)

Ray Bradbury lahkumine meie hulgast ja Veenuse üleminek Päikesest sattusid samasse aega. 91-aastaselt lahkunud kirjanik on kujutlenud elu neil planeetidel, millega ta lõpuks nüüd kaasa läks. Kuidagi ei kipu tema kohta kirjutama ulme- ja õuduskirjanik, sest mõlemad määratlused mõjuvad kitsendavalt, arvestades neid paljusid šanre, milles ta on oma lugusid vestnud.

Bradbury kujunes üheks mu lemmikkirjanikuks juba koolipõlves, mil lugesin läbi tema "Marsi kroonikad" ja valisin selle raamatu ka referaadi aluseks vist kirjanduses. Sealt edasi tulid tema meeldejäävad lühilood "Palavikuviirastus", "Jalutaja" jt, mis ilmusid omal ajal ajakirjas Noorus. Kui kusagil vist 1990ndate lõpus sai hangitud "Võilillevein", siis see muutus pea igasuviseks "kohustuslikuks" lugemiseks. Sealt edasi "451 Fahrenheiti", "Vist on kuri tulekul", "Halloween Tree" ja palju lühijutte.

Mõnes mõttes on kummastav see, et just mõned kuud tagasi otsustasin läbi lugeda niipalju tema lühijutte ja raamatuid, kui kätte õnnestub saada ja pühendada see aasta tema põhjalikumale (taas)lugemisele. Aasta, mil ta otsustas lõpuks meie hulgast lahkuda...

Tegelikult on see masendav, kui aeg-ajalt kiigata Wikipediasse ja mujale, kas vanameister ikka veel elab. Tegin seda vist ka 5. juunil või päev varem. Ja siis, 6. juunil lugesin uudist, et päev enne ta lahkus...

Mida ma tunnen? Tunnen seda, et ta elas oma elu täie ette ja lõpetas selle väärikas vanuses. Ta ei surnud enneaegselt. Ta pärandas meile rikkaliku kirjanduse, millele on nüüd punkt pandud. Kuid see pole lõplik punkt. Tasub vaid meenutada tema südamest tulevat soovitust igaühele, kes selleks kutset tunneb: Kirjuta! Tema on läinud, kuid kirjutamiskutset kogenud ja temalt julgustust saanud järeltulev põlvkond on jäänud. Selleks, et jätkata.

Ray Bradbury ja Jack London on olnud kaks lemmikut läbi paljude aastate. Mõlemad olid täis elu ja panid selle elu selle rikkuses paberile. Mõlemad kõnelevad ja jagavad seda elujõudu läbi oma kirjutiste. Lisaks sellele on Bradbury puhul selgelt märgatav unikaalne kirjutamisstiil lisaks meeldejäävale sisule.

Järgmine kord pidavat Veenus üle Päikese minema 2117. aastal. "Võililleveinis" kohtuvad muldvana daam ja nooruke ajakirjanik. Neist saavad hingesugulased, parimad sõbrad. Mõni päev enne oma surma või oma viimases kirjas (ei mäleta täpselt) annab vana naine noormehele nõu, et too liialt kaua ei elaks. Sest nii oleks neil võimalus veelkord kohtuda (kui hingede rändamine kehtib), aga sel korral samavanustena. Ja nad läheksid taas sööma jäätist... 

Puhka rahus, vanameister ja suur tänu lugude eest, mille endast maha jätsid!

Saturday, August 28, 2010

Nüüd on ta siis läbi

Eile sai kaitstud TÜ juures magistritööd ja sai napsatud ühena viimastest magistrikraad teaduskraadina sotsioloogias. 31. august oleks olnud viimane kuupäev, mil vana õppekava magistrandid seda teha saaksid.

Viimastel aastatel oli mul üheks korduvaks unenäoks kartulipõld, mida ei jõudnud sügisel üles võtta ja nii jäid kartulid lume alla. Vahel üritasin neid veel talvel noppida. Kui magistritöö lõpuks ilmet hakkas võtma (jooksin ajaga võidu), hakkas üha enam korduma motiiv kartulipõllust, mis kannab saaki ja mille koristamiseks mul on veel aega enne kui talv saabub. See andis lootust, et töö saab siiski õigeks ajaks valmis (alguses palju sellist lootust ei hellitanud).

Nii ta siis läks.

Tuesday, May 25, 2010

Ego kui fiktsioon

Inimene erastab maatüki. Ehitab sinna lobudiku. Võõraste eest kaitseks paneb ette lukud ja riivid. Ning vajadusel hangib ka püssi, et kaitsta oma maad, lobudikku, varanatukest ja privaatsust.

Nii on ka lood inimese egoga.

Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.

Mida enam näha (mitte üksnes vaadata) elu (ja elutust) enda ümber, seda enam muutub fiktiivsemaks ja mõttetumaks inimese "mina". Inimene sünnib siia ilma ju ilma "minata", "teadmine" enda isikupärast ja eraldatusest muust maailmast kujuneb alles hiljem. Kas me saame siis öelda, et vastsündinu ei ole seetõttu reaalne, et tal puudub "mina"? Inimene on inimene kas egoga või ilma selleta. Ego on üksnes selleks müüriks, millega eraldada end ülejäänust, luua fiktsioon oma "unikaalsusest", "headusest", "paremusest teise ees" või siis oma "madalusest", "võhiklikkusest", "halbdusest võrreldes teistega". Ja siit tekivadki probleemid, ükskõik kui näiliselt häid kaitsemehhanisme ego loob. Võime end võrrelda paremaks teistega, aga on sel siis mõtet? Tundub, et kaitseme sellega vaid oma ego haledat väljanägemist, samas kui reaalsuses pole tegelikult vahet, kas oleme paremad või halvemad võrreldes teistega. Paremus või halvemus toob kasu või maksab kätte teistel viisidel ja selle küsimusega tuleks tegeleda hoopis teisel moel, mitte kasutades selleks sellist fiktsiooni nagu on "enesehinnang". Ja siit võime võtta veel ja veel näiteid nendest mehhanismidest, millega ego püüab end tõestada, maksma panna, oma olemasolu õigustada. Aeg kahjuks puudub hetkel selle pikemaks lahtikirjutamiseks.

Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.

Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.

Tuesday, May 11, 2010

Solgivesi voolab ja voolab ja voolab...

Solgivesi voolab ja voolab ja voolab iga tund, iga päev linnast välja. See on lõputu vool, millega solk ikka ja jälle, alati ja igavesti linnast väljub. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja kirjutada kaebekirju, kuid solgivesi voolab ja voolab ja voolab ikka ja alati kõigest hoolimata.

Sa paned põngerja voodisse. Ja siis see algab. Jalad tiirlevad tuuleveskitena taeva poole. Käed on rahulikumad, aga siiberdavad samuti. Minutiga on tekk tõmbunud sirgest linast tombuks. Ja nii see kordub õhtu-õhtu järel. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja võid kasvõi palvetada, kui soovid, aga see jätkub ja jätkub ja jätkub. Muidugi on võimalus seda suunata nagu voolu: hoida käsi jalgadel, kätel, jne jne. Kuid isegi voolu suunates solgivesi voolab ja voolab ja voolab...

Ja siis sa võtad seda paratamatusena, et 10, 15, 30 või kasvõi 45 minutit võib see eelöine trall kesta. Samuti voolab inimestest jäänud solgivesi iga päev, kord aktiivsemalt, kord natuke rahulikumalt. Kuid sa tead, et kord saabub öö, mil inimesed uinuvad ja ka vool muutub väiksemaks, ehkki ei lakka kunagi. Ja homme see toimub jälle. Võta seda kui paratamatust. Vool ei vaiki, kui tema peale raevutsetakse. Seega tuleb seda võtta nii nagu see on. Mõtlemata sellele, mida oleksid tahtnud teha järgmisel hetkel. Sest olemas on vaid praegune olevik: lakkamatu vool, mis kord aktiviseerub ja kord maha rahuneb. Pole olemas tulevikku, sest kui sa kord vabaned voolu vaatlemisest, siis on taas olevik, mil kirjutada seda blogi.