Sunday, April 5, 2020

Vihmauss ja kevad 2020


Vihmaussilaps pistis oma pea kompostihunnikust välja ja hingas sõõmu värsket õhku.
“Vara veel,” hõikas vihmaussiisa ja tõmbas poisi sabapidi hunnikusse tagasi.
“Sa külmetad seal üleval oma kaela ära. Ootame ikka kevadeni,” selgitas ta.
“Mis te käratsete seal?” hüüdis vihmaussiema köögist. “Varsti saab lehesoust ja puder valmis, ärge kuhugi rändama minge.”
“Poiss tahtis välja roomama minna. Talv veel õues, pidin teda tagasi sikutama,” teatas vihmaussiisa.
“Selge see,” hüüdis vihmaussiema. “Miinuskraadidega võib oma saba ära külmetada.”
“Seda minagi,” vastas vihmaussiisa. “Kael või saba, vahet pole. Miinusega välja, pärast külmunud nagu jääpurikas. Kõlbad ainult kasemahlana tilkumiseks kui keegi sind viitsib pärast üles soojendada.”

“Mis te lobisete seal?” hõikas keldrist vihmaussivanaisa. “Meil suure sõja ajal loobiti kõdunenud kirsasid kompostihunnikule. Küll me sõime neid mõnuga, kui nad seal mädanesid. Tänapäeval vahitakse muudkui õues väljas. Nagu õues midagi head oleks,” nentis ta.
“Värske õhk on tervisele kasulik,” piiksus vihmaussilaps.
“Kust sa seda jama lugesid?” küsis vihmaussivanaisa eluteadlikult.
“Ajalehest, mida ma just eile peenestasin ja sõin,” teatas vihmaussilaps.
“Ajalehed ongi söömiseks, mitte lugemiseks. Pole vaja igasugust jama endale pähe ajada, parem söö kohe ära, pärast vähem muret,” kostis vihmaussivanaisa.

“Mida sina ka elust tead?” karjatas vihmaussivanaema. “Endal sokk saba küljes katkine ja muudkui õpetab nooremaid.”
“Katkine ta on, aga eks me kõik kõduneme siin kompostihunnikus,” nentis vihmaussivanaisa. “Mis teha, loodus teeb oma töö.”
“Loodus teeb jah oma töö, aga sina ei tee siin muud kui muudkui targutad nooremate kallal,” pröökas vihmaussivanaema.

“Kas te korraks vait saate olla?” röögatas sitasitikas. “Tahaks natukenegi sõba silmale saada teie loba vahele.”
“Sina sitavares ära prööka,” möirgas vihmaussivanaema seepeale. “Sina tatikas söö lutikaid, kui need siia satuvad, ja ära topi oma nina teiste perede asjadesse!”
“Teiste perede asjadesse?!” kriiskas sitasitikas. “Eesti Vabariigi valitsus esiotsas Ratasega on meid määranud siia kompostihunnikusse karantiini, et end piljardiviiruse vastu kaitsta, ja sina räägid “teiste perede” asjadest!” Ta nägu oli muutunud punaseks ja süda ootas peatset infarkti.
“Tead, mängi oma koroonat teistega, ja ära siin mögise midagi,” susises vihmaussivanaema vastu.
“Tasa-tasa, ärme nüüd tülli ka lähe,” püüdis vihmaussivanaisa neid rahustada. “Kui hästi mõelda, siis ma mäletan, et keegi idioot on siia kompostihunnikusse poolekspekstud piljardikepi visanud. Seda saaksime kõik järada ja kujutleda, et see on koroonaviirus, mida me parasjagu sööme, seedime ja siis välja kakame.”
“Kaka jah oma viirust,” osatas vihmaussivanaema. “Pärast saadetakse sind teise kompostihunnikusse üksinda karantiini, vaat siis targuta seal omaette kaks nädalat järjest, kui jaksad ja veel elus oled.”

“Ärme nüüd tülitse,” sekkus vihmaussiisa vahele. “Lähme parem vaatama, kas lehesoust on juba valmis.”
Kõik läksid kööki ja tardusid ehmatusest. Köögi lakke oli tekkinud pragu ja sellest tungisid sisse kellegi vurrud koos roosa nööpninaga.
„Buenos dias! Ustedes hablan español?” küsis kööki tunginud Mutionu innuka häälega.
„Kes see tont on?” kiljatas vihmaussivanaema.
Vihmaussiema oli pliidi äärde tardunud ja põrnitses ainiti mõranenud lage. Puder vedeles põrandal laiali, sest ta oli ehmatusest keedupoti ümber ajanud.
„Me llamo Mutionu. Qué tal?” Mutionu lükkas oma pikaküüneliste käppadega laeprao laiemaks ja lehvitas toas viibijaile.
„Ta hüüab: hoidke alt!” hüüatas vihmaussivanaisa ja kogu pere taganes ühte kööginurka. Mutionu prantsatas põrandale.
„Tulin just parasjagu Hispaaniast. Mõtlesin, et vaatan, kas Eestis ka hispaania keelt osatakse. Aga ei osata.” Ta vaatas etteheitvalt vihmaussivanaisale otsa.
„Väga vabandan, et teid segasin.” Mutionu vaatas ringi ja tundis natuke piinlikust tekitatud segaduse pärast.
„Tema tuleb Hispaaniast!” hüüatas sitasitikas õõvastusest. Ta oli ennast kõrvaltoast kööki vedanud ja tema unine nägu oli hoobilt muutunud hirmust kahvatuks. „Kohe karantiini ja marss!”
„Hilja juba,” nentis vihmaussivanaisa. „Piljard levib nii kiiresti, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Kui see piljard, või oli see koroona, siia kööki juba jõudis, siis siin ta on ja kuhugi ilmselt ei lähe.”
„Kurb küll jah, aga mis teha,” pomises Mutionu süüdlaslikult. „Ega see nii hull ka nüüd pole. Mina küll Hispaanias olles ei näinud ühtki koroonakepiga mutionu ringi liikumas. Kõik olid terved ja kõbusad”.
„Mutionud, mutionudeks,” teatas sitasitikas erudeeritult. „Ega see ainult mutionusid ei nakata. See võib ükskõik kellele üle kanduda. Kasvõi rotilt jänesele.”
„Õnneks meil ei ole siin ühtki rotti ega jänest,” rõõmustas vihmaussivanaisa.
„See oli näide,” vastas sitasitikas süngelt. „See võib ka mutionudelt vihmaussidele või sitasitikatele üle kanduda ja siis kärvame kõik maha.”
„Enne kärvamist sööksin ma siiski veel ühe lehesousti,” teatas vihmaussiisa, kes oli esialgsest ehmatusest toibunud. „Korjame pudru põrandalt kokku ja hakkame sööma.”

Nii tehtigi ja kogu see pere asus leheputru ja lehesousti järama. Mõnus matsutamine jätkus veel mitmeks minutiks. Siis aga äkki...

Kohutava sahinaga tungis labidatera läbi lae, lõikas vihmaussiisa pooleks ja purustas söögilaua. Seejärel kanti peaaegu kogu see seltskond läbi nüüdseks olematu köögilae kõrgele õhku ja visati mullapallina aiakärusse.

„Isa, isa!” röögatas vihmaussilaps ja jõllitas enda kõrval lebavat poolikut vihmaussi. See ei vastanud, ehkki veel vingerdas inertsist. Vihmaussilaps puudutas seda, kes veel hetk tagasi oli olnud tema isa, aga too ei liigutanud enam. Isa oli surnud.

Kõik hakkas taas värisema, kui käru sõidutati üle hoovi lillepeenra juurde. Siis sokutati kogu kupatus järk-järgult lillepeenrasse ja segati sealse pinnasega. Saabus vaikus. Varsti pistsid oma pea mullast välja nii vihmaussiema, vihmaussivanaisa ja -vanaema, kui ka vihmaussilaps. Mutionu oli peitu pugenud sügavamale kompostihunnikusse ja sitasitikas oli jäädavalt kadunud.
„Isa on surnud,” töinas vihmaussilaps.
Vihmaussiema võttis ta oma tihedasse embusse. Pisarad hakkasid voolama. Keegi ei öelnud enam midagi. Kõigi pead olid langetatud leinaks.

Siis liigutas midagi mullakihis. Mullast kerkis üks pea ja küsis: „Nonii, kas hakkame oma uut kodu korrastama?”
See oli vihmaussiisa.
„Issi, sa oled elus!” hüüatas vihmaussilaps rõõmsalt.
„Elus muidugi. Mis sa siis arvasid, et vihmaussi saab nii lihtsalt tappa? Kahjuks jäin küll sabast ilma, aga mis sellest. Elu läheb edasi,” teatas vihmaussiisa optimistlikult.

Sel päeval oli neil palju tegemist, sest uus kodu vajas sisustamist ja toad kaevamist. Väljas hakkas paistma päike ja kuulutas kõigile, et kevad on kohe-varsti käes.

No comments:

Post a Comment