„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Jack Londoni stiilis.”
Lisan siia lühiloo Jack Londoni stiilis:
Lõkkest paistev valgus mängis meeste nägudel, kui nad vaikides teed rüüpasid. See oli kibe, keedetud rohtudest ja harjumatu keelele, aga soe – ja just soojus oli see, mida nad vajasid.
Väljaspool laagrit ulgus tuul üle tühermaa, kuhjates lund vastu nõrku seinu, mis neid metsiku põhja eest varjasid. Ükski neist ei rääkinud. Nad teadsid, et sõnad ei muuda midagi. Teed juues hoidsid nad kruuse käes mitte maitse pärast, vaid selleks, et tunda sõrmedel soojust.
Lõpuks pani Murphy oma plekk kruusi maha ja pomises: „Võiks olla viskit.“
Keegi ei vastanud, aga nad kõik mõtlesid sama.
Väljas ulgus tuul edasi.
„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Ray Bradbury stiilis.”
Siin on lühilugu Ray Bradbury stiilis:
Tee ja ajatu öö
Klaasist kannust tõusis aur nagu uduloor unenäos. Kell oli hiline, võib-olla juba järgmisel päevale lähemal kui eelmisele, aga keegi ei vaadanud kella. Nad istusid laua ümber – vana söögilaud, mille ääres olid istunud paljud enne neid ja istuvad ka pärast.
„Kujutage ette,“ ütles Donovan, hoides kruusi peopesas, nagu võiks ta sealt välja lugeda tulevikku. „Kui me joome teed täpselt samas kohas, kus keegi teine sada aastat tagasi, kas me oleme siis korraks osa nende maailmast?“
Keegi ei vastanud kohe. Ainus heli oli kella tiksumine seinal ja see, kuidas Martha segas aeglaselt oma tassitäit, metallist lusikas pehmelt portselani vastas kõlksumas.
„Ja kui me rüüpame täpselt samal hetkel kui nemad...“ jätkas Donovan. „Kas me jagame nendega hetke üle aja, üle elu ja surma?“
Tuul kraapis akna taga, nagu tahaks ajalugu sisse vaadata.
Keegi ohkas. Keegi võpatas. Keegi rüüpas teed.
Ja võib-olla, võib-olla kuskil mujal, teises ajas, keegi rüüpas samal hetkel samuti.
„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Edgar Allan Poe stiilis.”
Varjud teeserval
Öö oli sügav nagu kaev, mille põhja pole keegi kunagi näinud. Küünla kahvatu leek tõmbles, valgustades lauda, mille ümber istusid viis kogu – vaiksed, ainsaks heliks teekannust valatav vedelik, mis langes tassi kummaliselt kõlava sosinaga.
„Kas te kuulete?“ küsis vanem mees, kelle silmad olid sügavale vajunud, nagu oleks ta liiga kaua öösse vaadanud.
Teised peatusid, tassid huulte ääres. Kuulata? Mida? Ei midagi, ainult kella aeglane, vääramatu tiksumine ja tuul, mis kriipis aknaraame nagu mustade küüntega käsi.
„See on vaid tuul, isa,“ ütles noorem mees, aga tema hääl oli veidi liiga kiire, liiga kindel.
„Ei,“ sosistas vanem mees. Ta raputas pead, käsi värisemas. „See on tema.“
Vaikus. Teed rüübatakse. Vaikselt, ettevaatlikult.
„Ta lubas tulla tagasi,“ jätkas vanem mees. „Ta ütles, et kui ma reetmise tee valin, istub ta kunagi mu kõrval... ja joob minuga viimast tassitäit.“
Kõik pilgud pöördusid laua otsa, kuhu vanamees oma tassi oli asetanud. See oli täis. Aurav. Aga see värises, justkui keegi nähtamatu oleks selle õrnalt puudutanud.
Ja siis – nõrk, vaevu hoomatav rüübe. Tass vajus veidi madalamale.
Keegi ei hinganud.
Väljas ulus tuul. Ja laua ümber istujad olid kindlad, et nad kuulsid summutatud, maise ja siiski võõra häälega sosinat:
„Terviseks...“
„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Oskar Lutsu stiilis.”
Teeõhtu Tõnissoniga
„No kuulge, ega see nüüd ka mingi tee ei ole!“ kuulutas Tõnisson, tõstes oma kruusi ja vaadates seda nagu kahtlast kraami. „Ma ütlen, kui ma poleks oma silmaga näinud, et sa, Lible, selle ise tõid, ma arvaks, et keegi on vingerpussi mänginud!“
Lible lükkas oma laia kaabu kuklasse ja muigas, lüües piibu vastu lauaäärt tühjaks. „Nojah, ega see nüüd viin ka ei ole, mis sa arvasid. Aus kraam, otse kõrtsmiku riiulilt võetud. Aga kui preilid soovivad, võin natuke kangemaks teha,“ lisas ta silma pilgutades ja ulatas kapsalehe sees midagi, mis kahtlaselt säras.
Teised ümber laua – Kiir, Toots, Imelik ja Arno – hoidsid oma kruuse, luristasid teed ja ei lausunud sõnagi.
„Aga tead, Arno, see tee on nagu elu ise,“ ütles lõpuks Toots, silmi kissitades, nagu oleks ta midagi väga tarku ütlemas.
„Kuidas siis nii?“ uuris Arno, kruus peos, alati valmis kuulama.
„No alguses on soe ja hea, siis läheb leigeks, ja lõpuks on tassi põhjas ainult lehed ja mitte midagi suurt teha pole enam,“ vastas Toots ja kehitas õlgu.
Kõik vaatasid talle otsa.
„Ah, mis sa nüüd poetiseerid,“ rehmas Kiir käega ja rüüpas oma teed.
„Aga eks ta ole, eks ta ole,“ sõnas Lible rahulolevalt, toppides uue piibutäie.
Väljas hakkas vaikselt sadama. Kusagilt kostis kuke kiremist, kuigi polnud veel hommik. Ja köögis aurutas tee edasi, nagu aeg oleks hetkeks seisma jäänud.
Siin on Mõmmi ja aabitsa lühilugu Stephen Kingi stiilis – sünge ja pingeline, kuid siiski äratuntavalt Mõmmi maailmast.
Mõmmi ja unustatud aabits
Mõmmi ärkas öösel selle peale, et keegi sosistas. Alguses ta arvas, et see on tuul, mis õõtsutas puude oksi ja kriipis vastu akent. Aga siis ta kuulis uuesti – kähe, kriipiv hääl kutsus teda nimepidi.
"Mõmmiii…"
Tema karv tõusis turri. Ema ja isa magasid teises toas, maja oli pime. Aga see hääl… see tuli kuskilt lähedalt. Ta tõusis vaikselt voodist ja piilus ukse vahelt välja.
Elutoa laual lebas tema vana aabits. Kuid midagi oli valesti. Raamat oli avanenud iseenesest ning selle leheküljed sahisesid aeglaselt edasi, nagu keegi keeraks neid nähtamatute sõrmedega.
Mõmmi süda hakkas kiiresti peksma. Ta astus ettevaatlikult lähemale ja vaatas raamatusse. Tähed ei olnud seal sellised, nagu ta mäletas. Need paistsid olevat keerdunud, veninud ja… liikuvad. Sõnad moodustusid ja lagunesid otse ta silme ees.
"TULE MÄNGIMA, MÕMMI," seisis seal.
Äkitselt kustus tuli. Ruum mattus pimedusse.
Mõmmi kuulis kraapimist. See tuli raamatust. Midagi üritas sealt välja pääseda.
Ta tahtis karjuda, joosta vanemate juurde, aga jalad ei liikunud. Käheda sosinaga hakkasid tähed aeglaselt üle lehekülje voolama, moodustades uued sõnad.
"SA UNUSTASID MEID, MÕMMI… AGA ME EI UNUSTA SIND."
Raamat hakkas värisema. Midagi musta ja väänlevat tõusis selle kaante vahelt, sirutades oma peened, sõrmetaolised jooned Mõmmi poole.
Siis kostis vali pauk.
Mõmmi kargas üles. Ta oli oma toas. Hommik. Päike paistis aknast sisse. Kas see oli vaid uni?
Ta jooksis elutuppa. Aabits oli endiselt laual, avatud sama lehekülje kohalt. Ainult et seekord oli seal selge ja korralik kiri:
"TÄNA ÕPIME UUE TÄHE."
Mõmmi ei teadnud, miks, aga ta tundis külma judinat üle selja libisemas.
Kas see oli piisavalt Stephen Kingilik? 😈📖
No comments:
Post a Comment