Sina oled AI

 Päris AI siiski mitte, pigem on meis kõigis (parema sõna puudumisel) naturaalne intelligentsus ehk NI. Samas võiks AI areng olla motiveerivaks või tagant utsitavaks vahendiks kuidas ise areneda. 

AI areneb/arendatakse väga kiiresti ja on mitmeid valdkondi, kus ta on meist väidetavalt parem. Kui võtta vaid kultuurivaldkond, siis AI oskab joonistada (küll üsna imalas stiilis, aga ikkagi) ja kirjutada päris häid tekste. On kohti, kus on kõvasti arenguruumi (nt pange AI eesti keeles luuletama), aga ilmselt jõuab ta ka nendes üsna pea selles valdkonnas osavatele inimestele järele. 

Meis on miski, mis ootab arendamist samamoodi nagu AI - meie aju. Arendades aju ei kasvata sa üksnes oma teadmisi ja oskusi, vaid ennetad ka mitmeid ajuga seonduvaid haigusi (nt dementsus). Kui sa võtad aega teadmiste ja oskuste omandamiseks mingis valdkonnas, mis sind huvitab, siis sa arened nagu AI areneb. Mitte küll päris samamoodi, aga arengu ja edasimineku osas küll. Näiteks õppides võõrkeelt hakkad sa mingil hetkel vaatama selles keeles telesaateid, filme, lugema raamatuid ja ajakirjandust (+ vestled AIga selles keeles, arendades seeläbi enda väljendusoskust) ning kui teha seda piisava intensiivsusega (pea) iga päev, märkad isegi imestusega, et saad sellest kõigest esmalt ülevaatlikult ja siis üha detailsemalt aru. Kuni valdad seda keelt. Nagu AI valdab kirjutamisoskust peale intensiivset treeningut. Või siis seeasemel, et raisata oma aega AI vahendusel keskpärase muusika loomisele, võtad kätte pilli, mis sind huvitab, ja hakkad seda süsteemselt ning õieti harjutama. Kuni jõuad punkti, kus sa ise lood muusikat seeasemel, et seda lihtsalt tarbida või lasta tehisintellektil seda enda eest luua. 

Seda kõike saab koondada ühe mõiste alla: õppimine. Sina õpid, sina arened, millega boonusena kaasneb oma aju kaitsmine liialt varajase vananemise ja mitmete ajuhaiguste eest. AI passiivne kasutamine ei arenda sind, kuid AI saab sind aidata. Ole aktiivne, juhi oma elu, ole nagu AI 😉 

Paneme AI klassikuid jäljendama

Kes tahab saada kirjanduslikke elamusi, pange AI kirjutama lühilugusid lemmik- või siis muidu kuulsate kirjanike stiilis. Saate lugemiselamuse (mõned keelelised konarused välja arvatud). 

Andsin AI-le teema ette ja palusin tal kirjutada nelja erineva kirjaniku stiilis. Siin on tulemused:

„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Jack Londoni stiilis.”

Lisan siia lühiloo Jack Londoni stiilis:

---

Lõkkest paistev valgus mängis meeste nägudel, kui nad vaikides teed rüüpasid. See oli kibe, keedetud rohtudest ja harjumatu keelele, aga soe – ja just soojus oli see, mida nad vajasid.

Väljaspool laagrit ulgus tuul üle tühermaa, kuhjates lund vastu nõrku seinu, mis neid metsiku põhja eest varjasid. Ükski neist ei rääkinud. Nad teadsid, et sõnad ei muuda midagi. Teed juues hoidsid nad kruuse käes mitte maitse pärast, vaid selleks, et tunda sõrmedel soojust.

Lõpuks pani Murphy oma plekk kruusi maha ja pomises: „Võiks olla viskit.“

Keegi ei vastanud, aga nad kõik mõtlesid sama.

Väljas ulgus tuul edasi.

„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Ray Bradbury stiilis.”

Siin on lühilugu Ray Bradbury stiilis:

---

Tee ja ajatu öö

Klaasist kannust tõusis aur nagu uduloor unenäos. Kell oli hiline, võib-olla juba järgmisel päevale lähemal kui eelmisele, aga keegi ei vaadanud kella. Nad istusid laua ümber – vana söögilaud, mille ääres olid istunud paljud enne neid ja istuvad ka pärast.

„Kujutage ette,“ ütles Donovan, hoides kruusi peopesas, nagu võiks ta sealt välja lugeda tulevikku. „Kui me joome teed täpselt samas kohas, kus keegi teine sada aastat tagasi, kas me oleme siis korraks osa nende maailmast?“

Keegi ei vastanud kohe. Ainus heli oli kella tiksumine seinal ja see, kuidas Martha segas aeglaselt oma tassitäit, metallist lusikas pehmelt portselani vastas kõlksumas.

„Ja kui me rüüpame täpselt samal hetkel kui nemad...“ jätkas Donovan. „Kas me jagame nendega hetke üle aja, üle elu ja surma?“

Tuul kraapis akna taga, nagu tahaks ajalugu sisse vaadata.

Keegi ohkas. Keegi võpatas. Keegi rüüpas teed.

Ja võib-olla, võib-olla kuskil mujal, teises ajas, keegi rüüpas samal hetkel samuti.

„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Edgar Allan Poe stiilis.”

Varjud teeserval

Öö oli sügav nagu kaev, mille põhja pole keegi kunagi näinud. Küünla kahvatu leek tõmbles, valgustades lauda, mille ümber istusid viis kogu – vaiksed, ainsaks heliks teekannust valatav vedelik, mis langes tassi kummaliselt kõlava sosinaga.

„Kas te kuulete?“ küsis vanem mees, kelle silmad olid sügavale vajunud, nagu oleks ta liiga kaua öösse vaadanud.

Teised peatusid, tassid huulte ääres. Kuulata? Mida? Ei midagi, ainult kella aeglane, vääramatu tiksumine ja tuul, mis kriipis aknaraame nagu mustade küüntega käsi.

„See on vaid tuul, isa,“ ütles noorem mees, aga tema hääl oli veidi liiga kiire, liiga kindel.

„Ei,“ sosistas vanem mees. Ta raputas pead, käsi värisemas. „See on tema.“

Vaikus. Teed rüübatakse. Vaikselt, ettevaatlikult.

„Ta lubas tulla tagasi,“ jätkas vanem mees. „Ta ütles, et kui ma reetmise tee valin, istub ta kunagi mu kõrval... ja joob minuga viimast tassitäit.“

Kõik pilgud pöördusid laua otsa, kuhu vanamees oma tassi oli asetanud. See oli täis. Aurav. Aga see värises, justkui keegi nähtamatu oleks selle õrnalt puudutanud.

Ja siis – nõrk, vaevu hoomatav rüübe. Tass vajus veidi madalamale.

Keegi ei hinganud.

Väljas ulus tuul. Ja laua ümber istujad olid kindlad, et nad kuulsid summutatud, maise ja siiski võõra häälega sosinat:

„Terviseks...“

„Üks seltskond joob laua ümber teed. Kirjuta sellest lühilugu Oskar Lutsu stiilis.”

Teeõhtu Tõnissoniga

„No kuulge, ega see nüüd ka mingi tee ei ole!“ kuulutas Tõnisson, tõstes oma kruusi ja vaadates seda nagu kahtlast kraami. „Ma ütlen, kui ma poleks oma silmaga näinud, et sa, Lible, selle ise tõid, ma arvaks, et keegi on vingerpussi mänginud!“

Lible lükkas oma laia kaabu kuklasse ja muigas, lüües piibu vastu lauaäärt tühjaks. „Nojah, ega see nüüd viin ka ei ole, mis sa arvasid. Aus kraam, otse kõrtsmiku riiulilt võetud. Aga kui preilid soovivad, võin natuke kangemaks teha,“ lisas ta silma pilgutades ja ulatas kapsalehe sees midagi, mis kahtlaselt säras.

Teised ümber laua – Kiir, Toots, Imelik ja Arno – hoidsid oma kruuse, luristasid teed ja ei lausunud sõnagi.

„Aga tead, Arno, see tee on nagu elu ise,“ ütles lõpuks Toots, silmi kissitades, nagu oleks ta midagi väga tarku ütlemas.

„Kuidas siis nii?“ uuris Arno, kruus peos, alati valmis kuulama.

„No alguses on soe ja hea, siis läheb leigeks, ja lõpuks on tassi põhjas ainult lehed ja mitte midagi suurt teha pole enam,“ vastas Toots ja kehitas õlgu.

Kõik vaatasid talle otsa.

„Ah, mis sa nüüd poetiseerid,“ rehmas Kiir käega ja rüüpas oma teed.

„Aga eks ta ole, eks ta ole,“ sõnas Lible rahulolevalt, toppides uue piibutäie.

Väljas hakkas vaikselt sadama. Kusagilt kostis kuke kiremist, kuigi polnud veel hommik. Ja köögis aurutas tee edasi, nagu aeg oleks hetkeks seisma jäänud.

-----------------------

Panen siia lõppu veel ühe "boonusloo". Uurisin AI-lt, kas ta on kursis Mõmmi ja aabitsa lugudega. Tundus, et on ja lasin tal kirjutada veel ühe lühiloo:

Siin on Mõmmi ja aabitsa lühilugu Stephen Kingi stiilis – sünge ja pingeline, kuid siiski äratuntavalt Mõmmi maailmast.

---

Mõmmi ja unustatud aabits

Mõmmi ärkas öösel selle peale, et keegi sosistas. Alguses ta arvas, et see on tuul, mis õõtsutas puude oksi ja kriipis vastu akent. Aga siis ta kuulis uuesti – kähe, kriipiv hääl kutsus teda nimepidi.

"Mõmmiii…"

Tema karv tõusis turri. Ema ja isa magasid teises toas, maja oli pime. Aga see hääl… see tuli kuskilt lähedalt. Ta tõusis vaikselt voodist ja piilus ukse vahelt välja.

Elutoa laual lebas tema vana aabits. Kuid midagi oli valesti. Raamat oli avanenud iseenesest ning selle leheküljed sahisesid aeglaselt edasi, nagu keegi keeraks neid nähtamatute sõrmedega.

Mõmmi süda hakkas kiiresti peksma. Ta astus ettevaatlikult lähemale ja vaatas raamatusse. Tähed ei olnud seal sellised, nagu ta mäletas. Need paistsid olevat keerdunud, veninud ja… liikuvad. Sõnad moodustusid ja lagunesid otse ta silme ees.

"TULE MÄNGIMA, MÕMMI," seisis seal.

Äkitselt kustus tuli. Ruum mattus pimedusse.

Mõmmi kuulis kraapimist. See tuli raamatust. Midagi üritas sealt välja pääseda.

Ta tahtis karjuda, joosta vanemate juurde, aga jalad ei liikunud. Käheda sosinaga hakkasid tähed aeglaselt üle lehekülje voolama, moodustades uued sõnad.

"SA UNUSTASID MEID, MÕMMI… AGA ME EI UNUSTA SIND."

Raamat hakkas värisema. Midagi musta ja väänlevat tõusis selle kaante vahelt, sirutades oma peened, sõrmetaolised jooned Mõmmi poole.

Siis kostis vali pauk.

Mõmmi kargas üles. Ta oli oma toas. Hommik. Päike paistis aknast sisse. Kas see oli vaid uni?

Ta jooksis elutuppa. Aabits oli endiselt laual, avatud sama lehekülje kohalt. Ainult et seekord oli seal selge ja korralik kiri:

"TÄNA ÕPIME UUE TÄHE."

Mõmmi ei teadnud, miks, aga ta tundis külma judinat üle selja libisemas.

---

Kas see oli piisavalt Stephen Kingilik? 😈📖

"Error inside, terror outside" ehk mis on peamine

 Kõrgkooliõpingute ajast meenub üks vana auditoorium Tartu Ülikooli peahoonest. Istusime vanade puitlaudade taga ja lauale, mille taha olin sattunud istuma, oli keegi kratsinud mõtte "Error inside - terror outside" (kas sidekriipsuga või komaga või üldse ilma kirjavahemärgita, seda ei mäleta ja pole ka oluline). See ütlus on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja minu jaoks on see üks sügavamaid mõtteid, mida olen lugenud-kuulnud. Loomulikult saab sellel väljendil olla mitmeid tõlgendusvõimalusi, aga minu jaoks on see tähendanud ühte neist: kui sisemas pole asjad korras, siis on sellel halvad tagajärjed ümbritsevale. Või siis positiivselt sõnastades: kui sisemaailm on korras, tunneb inimene rahulolu oma eluga ja see kajastub ka tema välispidises käitumises jms.

Vältimaks olukorda "error inside, terror outside", tuleks paika panna prioriteedid, et seesmised vajadused oleksid esmalt täidetud. Elu kulgeb seest väljapoole. Järgnev on üsnagi subjektiivne ja mõni teine liigitaks neid prioriteete teisiti, aga minu jaoks kehtib järgmine skeem:

1. tasand - sisemine tasand, kuhu kuuluvad nt hobid, vaimne tervis, usk, jms.

2. tasand - jaguneb kaheks:

a) nt füüsiline tervis (trenn, füüsiline töö, piisav uni jms, mis sellele kaasa aitab);

b) nt raha (sh töö, mis toob sissetuleku).

Läbivaks näiteks kogu 2. tasandil on perekond.

3. tasand - väline tasand, kuhu kuuluvad nt kodu, aed, jms.

Prioriteedid lähtuvad tasandist (esimene tasand prioriteetsem kui teine jne). Näited võivad olla läbivad ka erinevatel tasanditel. Näiteks kui töö aitab ka sisemiselt areneda, kuulub see nii 1. kui ka 2. tasandile; kui aiandus pakub ka sisemist naudingut ja aitab areneda seesmiselt, kuulub see nii 3. kui ka 1. tasandi juurde (mõni teine võiks siia näitena tuua ehk kodu remondi). 

Tasandid näitavad, mis on kõige olulisemad asjad elus, kui muu ära võtta. Näiteks kui inimeselt võtta teise ja kolmandasse tasandisse kuuluv, jääb järgi vaid tema sisemine tuum - tema sisemaailm, oskused jms. Ta saab sealt edasi minna, et uuesti hankida teisele ja kolmandale tasandile kuuluvat. Veel hõlpsam on siis, kui on alles jäänud esimesele ja teisele tasandile kuuluv: tal on piisavalt pagasit, et hankida uuesti kolmandale tasandile kuuluvat. 

Inimene on oma eluga rahul siis, kui see on mõtestatud ning ta saab lähtuda nendest väärtustest, mida ta peab enda jaoks olulisemateks. Frustratsioon tekib, kui ta peab liiga palju tegelema teisele või kolmandale tasandile kuuluvaga, jättes esimese tasandi vajadused rahuldamata. Rahuloluks peab saama aega sobivalt tasakaalustada nende tasandite vahel. Seda kõike selleks, et vältida "error inside, terror outside" täitumist. 

Laristades aega

 Inimesed kipuvad naerma nende üle, kes kiirelt tulnud raha sama ruttu maha laristavad. Olgu nende õnneks siis olnud loosiõnn, pärandus või mõni muu üsna lihtsalt sisse tulnud rahavool. Millegipärast ei naerda nende üle, kes teevad ükskõikselt oma tööd ja löövad surnuks vaba aega. Ja seda päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse. Raha laristamist peetakse rumalaks, aja raiskamisele aga ei pöörata eriti tähelepanu. Ometi on aeg isegi tähtsam kui raha, sest ajaga on võimalik tekitada nii raha kui muudki, rahaga aga kõike ei saavuta.

Uisapäisa kulutatud raha on väheväärtuslik. Surnuks löödud aeg on madala kvaliteediga. Nii nagu raha kasutamisel võiks mõelda ratsionaalselt, tuleks ka aja puhul püüda rohkem selle kvaliteedi poole. See ei tähenda seda, et vahel ei võiks endale raha eest lubada midagi meeldivat, millel on ehk vaid emotsionaalne väärtus. Samuti ei tähenda see seda, et vahel ei võiks lihtsalt molutada ja lasta ajal voolata. 

Palgatööd tehes võiks igas päevas võtta aega tegevusteks, mis sinu jaoks midagi tähendavad, mis sind kuidagimoodi arendavad ja seesmiselt suurendavad. Olgu selleks siis isiklik areng, mille kaudu arened ka töötajana. Või teistele suunatud tegevus, millest kellelegi ka reaalselt kasu on. Ideaalne oleks need kaks koos. Palgatööd tehes veedab inimene umbes kolmandiku oma ärkvelolekust (arvestades sisse ka nädalavahetused ja puhkused). Ülejäänud kahe kolmandiku hulka kuulub piisavalt palju argirutiini, mis lihtsalt tuleb teha. See tähendab, et kvaliteetajale väljaspool palgatööd jääb üsna vähe ruumi. Mis omakorda tähendab seda, et kui sa tahad piisavalt areneda, siis peab see toimuma ka palgatööd tehes. Selles on nii sotsialistist Marx kui ka paadunud kapitalistid ühel meelel, et töö (selle avaras tähenduses) on midagi, mis kuulub inimese juurde ning mis peaks olema inimest arendav ja suurendav. Mis puudutab rutiinseid tegevusi, siis hea oleks neid võimalusel teha lihtsalt hoogtööna kiiresti ära, et saaks naasta normaalse elu- ja töötegevuse juurde. Kui rutiini sisse sukelduda ja pidada seda ainsaks tööks, mis on, võib ka ära elada, aga mis elu see selline on?

Nn vaba aeg, mida paljud peavad jagama oma perega, on samuti võimalik muuta kvaliteetajaks. Selleks ei ole ilmselt kogu õhtu teleka või arvuti ees "lõõgastumine". Oluline on leida argirutiinis teatud ajalõigud, millele sa lisad sisulise kvaliteedi, et ise eluga rahule jääksid. Et toimuks areng nii sinus ja oleks vähem kahetsust siis, kui siit elust lahkud. Surmaga silmitsi seistes ei kahetseta vaatamata jäänud seriaale või lõustaraamatus skrollimata jäänud postitusi, vaid pigem seda, et ei veedetud piisavalt aega oma lähedastega. Elus omab ilmselt tähendust pigem see, mida sa oled ette võtnud enda arendamiseks ja suurendamiseks, et elaksid elu täie rinnaga. Surmas omab tähendust see, palju oled võtnud aega oma lähedaste ning lastega koosolemiseks ja koostegemiseks. Neid kaht ühendades võib saada elamisväärse elu, mida ei pea ilmselt hiljem kahetsema. 

Kvaliteetne uneaeg pole vaid see, mis on veedetud hästi magades. Ka sinna saab lisada kvaliteetset sisu juurde.

Seega nopi oma (öö)päevas hetki, mil valid, mida teed ja oled oma tegevustes kohal, olemas, lisades neisse iseennast ning võttes neist iseendale ja teistele kõike parimat, mis neil on pakkuda. Seeasemel, et püüda jälle üht päeva kuidagi õhtusse (ja sealt edasi hommikusse) saata. 

Meeldiv vs ebameeldiv rutiin

 Juba pikemat aega tagasi märkasin, et ma ei talu hästi rutiini. Üldiselt olin seni end pidanud pigem rutiini armastavaks või vähemasti rutiiniga hästi toime tulevaks inimeseks. Ajapikku aga hakkas rutiin üha enam närvidele käima: igaõhtune nõudepesu, kassi peldiku puhastamine jne jne. Ka kass hakkas närvidele käima. Vähemasti teatud hetkedel. Teatavasti on kassid need, kes vajavad rutiini ja toimivad väga rutiinselt. Iga kord, kui hakkad tema peldikut puhastama, tuleb ta sinna kõrvale sööma. Sööb natuke ja siis vaatab kaugusse, justkui haistes mingit ohtu ja varsti panebki kuhugi suunas minema. Ja nii IGA KORD. (Peaaegu) igal hommikul, kui tuled kööki, tuleb tema toitu lunima (ehkki see on tal tavaliselt mingil kujul seal juba olemas). Teed midagi ja suure tõenäosusega võid oodata, et kass teeb toda. Stiimul-reaktsioon. Ja nii vahetad juba aastamiljoneid kordi kassiliiva ning pesed juba aastasadu igal õhtul nõusid. 

Pikalt heietamise asemel nüüd konkreetsemaks. Ühel hetkel mõistsin, et küsimus on rutiini iseloomus. Kui see on pealesunnitud rutiinne tegevus, mida pead tegema päevast-päeva või siis sagedasti, muutub see vastumeelseks kuni vihkamiseni välja. Kui elus tuleb puhkepaus (näiteks väike jõulupuhkus), saad astuda välja rutiinist, mis on muutunud vastumeelseks, ja sul on rohkem aega tegeleda enda jaoks meeldivamate tegevustega. Ja kui need muutuvad rutiini osaks ning sa naudid seda. Mitte, et nõud jääksid nüüd pesemata või kass kasimata, aga päeva peale kogunenud positiivsed emotsioonid ei lase nüridatel toimingutel meelt halvaks muuta. Ja kujundad taas (kasvõi mõneks päevaks) mõne meeldiva harjumuspärase tegevuse ning naudid seda meeldiva rutiinina oma elus. 

Vihmauss ja kevad 2020

Vihmaussilaps pistis oma pea kompostihunnikust välja ja hingas sõõmu värsket õhku.

“Vara veel,” hõikas vihmaussiisa ja tõmbas poisi sabapidi hunnikusse tagasi.

“Sa külmetad seal üleval oma kaela ära. Ootame ikka kevadeni,” selgitas ta.

“Mis te käratsete seal?” hüüdis vihmaussiema köögist. “Varsti saab lehesoust ja puder valmis, ärge kuhugi rändama minge.”

“Poiss tahtis välja roomama minna. Talv veel õues, pidin teda tagasi sikutama,” teatas vihmaussiisa.

“Selge see,” hüüdis vihmaussiema. “Miinuskraadidega võib oma saba ära külmetada.”

“Seda minagi,” vastas vihmaussiisa. “Kael või saba, vahet pole. Miinusega välja, pärast külmunud nagu jääpurikas. Kõlbad ainult kasemahlana tilkumiseks kui keegi sind viitsib pärast üles soojendada.”

“Mis te lobisete seal?” hõikas keldrist vihmaussivanaisa. “Meil suure sõja ajal loobiti kõdunenud kirsasid kompostihunnikule. Küll me sõime neid mõnuga, kui nad seal mädanesid. Tänapäeval vahitakse muudkui õues väljas. Nagu õues midagi head oleks,” nentis ta.

“Värske õhk on tervisele kasulik,” piiksus vihmaussilaps.

“Kust sa seda jama lugesid?” küsis vihmaussivanaisa eluteadlikult.

“Ajalehest, mida ma just eile peenestasin ja sõin,” teatas vihmaussilaps.

“Ajalehed ongi söömiseks, mitte lugemiseks. Pole vaja igasugust jama endale pähe ajada, parem söö kohe ära, pärast vähem muret,” kostis vihmaussivanaisa.

“Mida sina ka elust tead?” karjatas vihmaussivanaema. “Endal sokk saba küljes katkine ja muudkui õpetab nooremaid.”

“Katkine ta on, aga eks me kõik kõduneme siin kompostihunnikus,” nentis vihmaussivanaisa. “Mis teha, loodus teeb oma töö.”

“Loodus teeb jah oma töö, aga sina ei tee siin muud kui muudkui targutad nooremate kallal,” pröökas vihmaussivanaema.

“Kas te korraks vait saate olla?” röögatas sitasitikas. “Tahaks natukenegi sõba silmale saada teie loba vahele.”

“Sina sitavares ära prööka,” möirgas vihmaussivanaema seepeale. “Sina tatikas söö lutikaid, kui need siia satuvad, ja ära topi oma nina teiste perede asjadesse!”

“Teiste perede asjadesse?!” kriiskas sitasitikas. “Eesti Vabariigi valitsus esiotsas Ratasega on meid määranud siia kompostihunnikusse karantiini, et end piljardiviiruse vastu kaitsta, ja sina räägid “teiste perede” asjadest!” Ta nägu oli muutunud punaseks ja süda ootas peatset infarkti.

“Tead, mängi oma koroonat teistega, ja ära siin mögise midagi,” susises vihmaussivanaema vastu.

“Tasa-tasa, ärme nüüd tülli ka lähe,” püüdis vihmaussivanaisa neid rahustada. “Kui hästi mõelda, siis ma mäletan, et keegi idioot on siia kompostihunnikusse poolekspekstud piljardikepi visanud. Seda saaksime kõik järada ja kujutleda, et see on koroonaviirus, mida me parasjagu sööme, seedime ja siis välja kakame.”

“Kaka jah oma viirust,” osatas vihmaussivanaema. “Pärast saadetakse sind teise kompostihunnikusse üksinda karantiini, vaat siis targuta seal omaette kaks nädalat järjest, kui jaksad ja veel elus oled.”

“Ärme nüüd tülitse,” sekkus vihmaussiisa vahele. “Lähme parem vaatama, kas lehesoust on juba valmis.”

Kõik läksid kööki ja tardusid ehmatusest. Köögi lakke oli tekkinud pragu ja sellest tungisid sisse kellegi vurrud koos roosa nööpninaga.

„Buenos dias! Ustedes hablan español?” küsis kööki tunginud Mutionu innuka häälega.

„Kes see tont on?” kiljatas vihmaussivanaema.

Vihmaussiema oli pliidi äärde tardunud ja põrnitses ainiti mõranenud lage. Puder vedeles põrandal laiali, sest ta oli ehmatusest keedupoti ümber ajanud.

„Me llamo Mutionu. Qué tal?” Mutionu lükkas oma pikaküüneliste käppadega laeprao laiemaks ja lehvitas toas viibijaile.

„Ta hüüab: hoidke alt!” hüüatas vihmaussivanaisa ja kogu pere taganes ühte kööginurka. Mutionu prantsatas põrandale.

„Tulin just parasjagu Hispaaniast. Mõtlesin, et vaatan, kas Eestis ka hispaania keelt osatakse. Aga ei osata.” Ta vaatas etteheitvalt vihmaussivanaisale otsa.

„Väga vabandan, et teid segasin.” Mutionu vaatas ringi ja tundis natuke piinlikust tekitatud segaduse pärast.

„Tema tuleb Hispaaniast!” hüüatas sitasitikas õõvastusest. Ta oli ennast kõrvaltoast kööki vedanud ja tema unine nägu oli hoobilt muutunud hirmust kahvatuks. „Kohe karantiini ja marss!”

„Hilja juba,” nentis vihmaussivanaisa. „Piljard levib nii kiiresti, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Kui see piljard, või oli see koroona, siia kööki juba jõudis, siis siin ta on ja kuhugi ilmselt ei lähe.”

„Kurb küll jah, aga mis teha,” pomises Mutionu süüdlaslikult. „Ega see nii hull ka nüüd pole. Mina küll Hispaanias olles ei näinud ühtki koroonakepiga mutionu ringi liikumas. Kõik olid terved ja kõbusad”.

„Mutionud, mutionudeks,” teatas sitasitikas erudeeritult. „Ega see ainult mutionusid ei nakata. See võib ükskõik kellele üle kanduda. Kasvõi rotilt jänesele.”

„Õnneks meil ei ole siin ühtki rotti ega jänest,” rõõmustas vihmaussivanaisa.

„See oli näide,” vastas sitasitikas süngelt. „See võib ka mutionudelt vihmaussidele või sitasitikatele üle kanduda ja siis kärvame kõik maha.”

„Enne kärvamist sööksin ma siiski veel ühe lehesousti,” teatas vihmaussiisa, kes oli esialgsest ehmatusest toibunud. „Korjame pudru põrandalt kokku ja hakkame sööma.”

Nii tehtigi ja kogu see pere asus leheputru ja lehesousti järama. Mõnus matsutamine jätkus veel mitmeks minutiks. Siis aga äkki...

Kohutava sahinaga tungis labidatera läbi lae, lõikas vihmaussiisa pooleks ja purustas söögilaua. Seejärel kanti peaaegu kogu see seltskond läbi nüüdseks olematu köögilae kõrgele õhku ja visati mullapallina aiakärusse.

„Isa, isa!” röögatas vihmaussilaps ja jõllitas enda kõrval lebavat poolikut vihmaussi. See ei vastanud, ehkki veel vingerdas inertsist. Vihmaussilaps puudutas seda, kes veel hetk tagasi oli olnud tema isa, aga too ei liigutanud enam. Isa oli surnud.

Kõik hakkas taas värisema, kui käru sõidutati üle hoovi lillepeenra juurde. Siis sokutati kogu kupatus järk-järgult lillepeenrasse ja segati sealse pinnasega. Saabus vaikus. Varsti pistsid oma pea mullast välja nii vihmaussiema, vihmaussivanaisa ja -vanaema, kui ka vihmaussilaps. Mutionu oli peitu pugenud sügavamale kompostihunnikusse ja sitasitikas oli jäädavalt kadunud.

„Isa on surnud,” töinas vihmaussilaps.

Vihmaussiema võttis ta oma tihedasse embusse. Pisarad hakkasid voolama. Keegi ei öelnud enam midagi. Kõigi pead olid langetatud leinaks.

Siis liigutas midagi mullakihis. Mullast kerkis üks pea ja küsis: „Nonii, kas hakkame oma uut kodu korrastama?”

See oli vihmaussiisa.

„Issi, sa oled elus!” hüüatas vihmaussilaps rõõmsalt.

„Elus muidugi. Mis sa siis arvasid, et vihmaussi saab nii lihtsalt tappa? Kahjuks jäin küll sabast ilma, aga mis sellest. Elu läheb edasi,” teatas vihmaussiisa optimistlikult.

Sel päeval oli neil palju tegemist, sest uus kodu vajas sisustamist ja toad kaevamist. Väljas hakkas paistma päike ja kuulutas kõigile, et kevad on kohe-varsti käes.

"I doubt the circus will be coming to this town anytime soon"

"I doubt the circus will be coming to this town anytime soon"
(Sanitarium, chapter 2)

Sel aastal ei tulnud talve
tuli koroona
Hiinast, Itaaliast lennukiga esimeses klassis
ja lõhkus me illusiooni
heaoluühiskonnast

Suletud uste taga elutubades
(piljardisaalid on lukus)
toksime koroonat
neljakesi, kolmekesi, kahekesi,
mõni üksi

Selle kevade esimene liblikas
oli kollane, ühetiivaline & väreles
surnuna katuselt alla
jäädes lebama murule
üksinda sinna

Tänaval jalutada on kuritegu
juba homme, täna on vaid süümekad
roim on minna teiste juurde
igaüks kui katkuhaige koer
parem surra üksinda

...

Sara Teasdale rääkis vihmadest
mis tulevad & värskendavad maa
ja pole ühtki inimest
keegi ei ärka, keegi ei märka
inimsoo kadumist

"Marsi kroonikatena" seisavad kanali ääres
taamal rusudes viimane SpaceXi rakett
viis inimest: kaks suurt, kolm väikest
"Vaadake alla," ütleb isa. "Seal nad on."
viis marslast vetepeeglis

Tsirkus ei tule niipea siia linna
ilmselt ei tule ta kunagi...