Inimene erastab maatüki. Ehitab sinna lobudiku. Võõraste eest kaitseks paneb ette lukud ja riivid. Ning vajadusel hangib ka püssi, et kaitsta oma maad, lobudikku, varanatukest ja privaatsust.
Nii on ka lood inimese egoga.
Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.
Nii on ka lood inimese egoga.
Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.
Mida enam näha (mitte üksnes vaadata) elu (ja elutust) enda ümber, seda enam muutub fiktiivsemaks ja mõttetumaks inimese "mina". Inimene sünnib siia ilma ju ilma "minata", "teadmine" enda isikupärast ja eraldatusest muust maailmast kujuneb alles hiljem. Kas me saame siis öelda, et vastsündinu ei ole seetõttu reaalne, et tal puudub "mina"? Inimene on inimene kas egoga või ilma selleta. Ego on üksnes selleks müüriks, millega eraldada end ülejäänust, luua fiktsioon oma "unikaalsusest", "headusest", "paremusest teise ees" või siis oma "madalusest", "võhiklikkusest", "halbdusest võrreldes teistega". Ja siit tekivadki probleemid, ükskõik kui näiliselt häid kaitsemehhanisme ego loob. Võime end võrrelda paremaks teistega, aga on sel siis mõtet? Tundub, et kaitseme sellega vaid oma ego haledat väljanägemist, samas kui reaalsuses pole tegelikult vahet, kas oleme paremad või halvemad võrreldes teistega. Paremus või halvemus toob kasu või maksab kätte teistel viisidel ja selle küsimusega tuleks tegeleda hoopis teisel moel, mitte kasutades selleks sellist fiktsiooni nagu on "enesehinnang". Ja siit võime võtta veel ja veel näiteid nendest mehhanismidest, millega ego püüab end tõestada, maksma panna, oma olemasolu õigustada. Aeg kahjuks puudub hetkel selle pikemaks lahtikirjutamiseks.
Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.
Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.
Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.
Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.
No comments:
Post a Comment