Meie 1-aasta ja 3-kuusel pojal on vähemalt üks kindel rituaal. See on magama mineku rituaal. Enne magama minekut tassib ta oma mängunurka minu juurde järjest kõik oma pildiraamatud, mida ta avatud lauasahtlist leiab. Mõnd aega neid koos vaadanud ja kommenteerinud, näitab ta näpuga üles diivani seljatoele, kus tavaliselt selleks ajaks on pandud lutt. Panen talle luti suhu, ta ronib mulle seejärel sülle, võtan tal sokid jalast ja nii me lähemegi voodisse.
Selle rituaali olulisusest räägib seegi, et täna tal juba oli lutt suus, kui me neid raamatuid koos vaatasime. Ometi osutas ta näpuga diivani seljatoele. Andsin talle teada, et lutt on tal juba suus. Ta võttis selle siis suust ja andis mulle. Panin selle diivani seljatoele, kuna ta keeldus seda tagasi võtmast. Pool minutit hiljem osutas ta taas diivani seljatoele, võtsin sealt luti, tema pani selle suhu ja kordus see, mis igal õhtul. Kuna selle rituaali kohustusliku elemendina käib kaasas just ka see luti roll, siis ühel teisel õhtul, kui tal oli suus teine lutt, nõudis ta ikkagi seda, mis oli diivani seljatoel.
Minu jaoks ei ole rituaalid nii tähtsad. Vähemasti usulistest rituaalidest pole ma kunagi väga vaimustatud olnud. Ometi panen tähele, et ka minu elus on rituaale, mis käivad kohustusliku osana päeva juurde. Üheks neist on peale sööki läbi käia teatud Internetileheküljed enne, kui alustan päevaga. See aitab mul päeva sisse elada. Sel nädalal küll tänu Eesti Energia abile olin ma sunnitud leidma asendustegevuse, kuna leidsin end mitu päeva järjest üle-eelmisest sajandist - ilma elektrita.
Küllap on taoliste rituaalide korrapära paljude inimeste jaoks vajalik. Need võivad anda turvatunde ja teadmise, et maailm pöörleb ikka samade pööretega, mis eile, ja paanikaks pole põhjust. Seega on rituaalid vajalikud ja olulised. Iseasi on see, kas nad on ka head. Inimese vabaduse seisukohalt kindlasti mitte, kuna panevad ta elu kindlatesse raamidesse ja söövitavad ajukäärudesse kindlalt sissetambitud radasid. Sellest siis ka meie pahandumine, turvalisuse kaotus ja segadus, mida tekitab rituaali ära jätmine ühel hetkel. Nii nagu omaenda surelikkuse meenutamise vajalikkuse kohta kasutatakse väljendit "memento mori", tahaks siia tuua ühe teise väljendi. Kuna aga aeg on hiline ja ladina keel lonkab kõvasti, siis ütleme ära sisu: mis sa siis peale hakkad, kui sulle armsaks saanud rituaali sa enam sooritada ei saa?
Selle rituaali olulisusest räägib seegi, et täna tal juba oli lutt suus, kui me neid raamatuid koos vaatasime. Ometi osutas ta näpuga diivani seljatoele. Andsin talle teada, et lutt on tal juba suus. Ta võttis selle siis suust ja andis mulle. Panin selle diivani seljatoele, kuna ta keeldus seda tagasi võtmast. Pool minutit hiljem osutas ta taas diivani seljatoele, võtsin sealt luti, tema pani selle suhu ja kordus see, mis igal õhtul. Kuna selle rituaali kohustusliku elemendina käib kaasas just ka see luti roll, siis ühel teisel õhtul, kui tal oli suus teine lutt, nõudis ta ikkagi seda, mis oli diivani seljatoel.
Minu jaoks ei ole rituaalid nii tähtsad. Vähemasti usulistest rituaalidest pole ma kunagi väga vaimustatud olnud. Ometi panen tähele, et ka minu elus on rituaale, mis käivad kohustusliku osana päeva juurde. Üheks neist on peale sööki läbi käia teatud Internetileheküljed enne, kui alustan päevaga. See aitab mul päeva sisse elada. Sel nädalal küll tänu Eesti Energia abile olin ma sunnitud leidma asendustegevuse, kuna leidsin end mitu päeva järjest üle-eelmisest sajandist - ilma elektrita.
Küllap on taoliste rituaalide korrapära paljude inimeste jaoks vajalik. Need võivad anda turvatunde ja teadmise, et maailm pöörleb ikka samade pööretega, mis eile, ja paanikaks pole põhjust. Seega on rituaalid vajalikud ja olulised. Iseasi on see, kas nad on ka head. Inimese vabaduse seisukohalt kindlasti mitte, kuna panevad ta elu kindlatesse raamidesse ja söövitavad ajukäärudesse kindlalt sissetambitud radasid. Sellest siis ka meie pahandumine, turvalisuse kaotus ja segadus, mida tekitab rituaali ära jätmine ühel hetkel. Nii nagu omaenda surelikkuse meenutamise vajalikkuse kohta kasutatakse väljendit "memento mori", tahaks siia tuua ühe teise väljendi. Kuna aga aeg on hiline ja ladina keel lonkab kõvasti, siis ütleme ära sisu: mis sa siis peale hakkad, kui sulle armsaks saanud rituaali sa enam sooritada ei saa?
No comments:
Post a Comment