Kui tunned, et peaksid puhkama, kuid mõistus ütleb, et sul on selle ja sellega kiire ning praegu mitte teha on puhas laiskus ning hiljem oled ajahädas. Tulemuseks on see, et oled puhkamata, midagi pole eriti jõudnud ära teha. See, mida oled jõudnud teha, on tekitanud rohkesti stressi ja sisuliselt pole selle tööga kuhugi edasi jõudnud. Tahaks üle pika aja aega tagasi keerata jõuluvaheaja algusesse, et võtta see aeg puhkuseks, et siis uue energiaga teha kähku kõik vajalik. Aga nüüd peab hakkama uuesti otsima aega, et natukenegi puhata ja loota, et tähtajad väga karmilt meiega ei käitu.
Järeldus: kuigi seekord arvasid, et sisetunne on läinud laisaks, siis hiljem nägid, et sisetundel oli tegelikult õigus - sa vajasid puhkust. Püüda puhata ja tööd teha korraga ning tagajärjeks on seekord, et pole ei puhanud ega tööd teinud. Seega on oluline osata eristada laiskust ja vajadust puhkuse järele. Üks viimase aja valusamaid õppetunde.
Wednesday, January 2, 2013
Thursday, July 5, 2012
Kui tüdined lugemisest...
... siis hakka kirjutama. Alusta kirjutamist teadmisega, et see, millest, mida ja kuidas kirjutad, ei oma mingit tähtsust. Kirjutad selleks, et end väljendada ja seda ei pea mitte keegi teine lugema. Nii oled vaba survest kirjutada "täiuslikku" juttu.
Sel viisil kirjutamine on kasulik ka siis, kui tahad testida, kas su võime kunagi "sahtli põhja" jutte kirjutada on lõplikult rooste läinud või mitte. Kui tuleb puudus ideedest, siis anna endale idee või motiiv ette ja kirjuta sellest. See ei pea olema midagi ülipõnevat või midagi sellist, mida kindlasti kunagi peaksid lõpetama. Hakka kirjutama ja vaata, kuhu välja jõuad. Äkki sünnibki sellest lõpuks üks jutt. Ja ehk isegi selline jutt, mida ka teistel on huvitav lugeda.
Sel viisil kirjutamine on kasulik ka siis, kui tahad testida, kas su võime kunagi "sahtli põhja" jutte kirjutada on lõplikult rooste läinud või mitte. Kui tuleb puudus ideedest, siis anna endale idee või motiiv ette ja kirjuta sellest. See ei pea olema midagi ülipõnevat või midagi sellist, mida kindlasti kunagi peaksid lõpetama. Hakka kirjutama ja vaata, kuhu välja jõuad. Äkki sünnibki sellest lõpuks üks jutt. Ja ehk isegi selline jutt, mida ka teistel on huvitav lugeda.
Friday, June 8, 2012
Ray Bradbury (1920-2012)
Ray Bradbury lahkumine meie hulgast ja Veenuse üleminek Päikesest sattusid samasse aega. 91-aastaselt lahkunud kirjanik on kujutlenud elu neil planeetidel, millega ta lõpuks nüüd kaasa läks. Kuidagi ei kipu tema kohta kirjutama ulme- ja õuduskirjanik, sest mõlemad määratlused mõjuvad kitsendavalt, arvestades neid paljusid šanre, milles ta on oma lugusid vestnud.
Bradbury kujunes üheks mu lemmikkirjanikuks juba koolipõlves, mil lugesin läbi tema "Marsi kroonikad" ja valisin selle raamatu ka referaadi aluseks vist kirjanduses. Sealt edasi tulid tema meeldejäävad lühilood "Palavikuviirastus", "Jalutaja" jt, mis ilmusid omal ajal ajakirjas Noorus. Kui kusagil vist 1990ndate lõpus sai hangitud "Võilillevein", siis see muutus pea igasuviseks "kohustuslikuks" lugemiseks. Sealt edasi "451 Fahrenheiti", "Vist on kuri tulekul", "Halloween Tree" ja palju lühijutte.
Mõnes mõttes on kummastav see, et just mõned kuud tagasi otsustasin läbi lugeda niipalju tema lühijutte ja raamatuid, kui kätte õnnestub saada ja pühendada see aasta tema põhjalikumale (taas)lugemisele. Aasta, mil ta otsustas lõpuks meie hulgast lahkuda...
Tegelikult on see masendav, kui aeg-ajalt kiigata Wikipediasse ja mujale, kas vanameister ikka veel elab. Tegin seda vist ka 5. juunil või päev varem. Ja siis, 6. juunil lugesin uudist, et päev enne ta lahkus...
Mida ma tunnen? Tunnen seda, et ta elas oma elu täie ette ja lõpetas selle väärikas vanuses. Ta ei surnud enneaegselt. Ta pärandas meile rikkaliku kirjanduse, millele on nüüd punkt pandud. Kuid see pole lõplik punkt. Tasub vaid meenutada tema südamest tulevat soovitust igaühele, kes selleks kutset tunneb: Kirjuta! Tema on läinud, kuid kirjutamiskutset kogenud ja temalt julgustust saanud järeltulev põlvkond on jäänud. Selleks, et jätkata.
Ray Bradbury ja Jack London on olnud kaks lemmikut läbi paljude aastate. Mõlemad olid täis elu ja panid selle elu selle rikkuses paberile. Mõlemad kõnelevad ja jagavad seda elujõudu läbi oma kirjutiste. Lisaks sellele on Bradbury puhul selgelt märgatav unikaalne kirjutamisstiil lisaks meeldejäävale sisule.
Järgmine kord pidavat Veenus üle Päikese minema 2117. aastal. "Võililleveinis" kohtuvad muldvana daam ja nooruke ajakirjanik. Neist saavad hingesugulased, parimad sõbrad. Mõni päev enne oma surma või oma viimases kirjas (ei mäleta täpselt) annab vana naine noormehele nõu, et too liialt kaua ei elaks. Sest nii oleks neil võimalus veelkord kohtuda (kui hingede rändamine kehtib), aga sel korral samavanustena. Ja nad läheksid taas sööma jäätist...
Puhka rahus, vanameister ja suur tänu lugude eest, mille endast maha jätsid!
Bradbury kujunes üheks mu lemmikkirjanikuks juba koolipõlves, mil lugesin läbi tema "Marsi kroonikad" ja valisin selle raamatu ka referaadi aluseks vist kirjanduses. Sealt edasi tulid tema meeldejäävad lühilood "Palavikuviirastus", "Jalutaja" jt, mis ilmusid omal ajal ajakirjas Noorus. Kui kusagil vist 1990ndate lõpus sai hangitud "Võilillevein", siis see muutus pea igasuviseks "kohustuslikuks" lugemiseks. Sealt edasi "451 Fahrenheiti", "Vist on kuri tulekul", "Halloween Tree" ja palju lühijutte.
Mõnes mõttes on kummastav see, et just mõned kuud tagasi otsustasin läbi lugeda niipalju tema lühijutte ja raamatuid, kui kätte õnnestub saada ja pühendada see aasta tema põhjalikumale (taas)lugemisele. Aasta, mil ta otsustas lõpuks meie hulgast lahkuda...
Tegelikult on see masendav, kui aeg-ajalt kiigata Wikipediasse ja mujale, kas vanameister ikka veel elab. Tegin seda vist ka 5. juunil või päev varem. Ja siis, 6. juunil lugesin uudist, et päev enne ta lahkus...
Mida ma tunnen? Tunnen seda, et ta elas oma elu täie ette ja lõpetas selle väärikas vanuses. Ta ei surnud enneaegselt. Ta pärandas meile rikkaliku kirjanduse, millele on nüüd punkt pandud. Kuid see pole lõplik punkt. Tasub vaid meenutada tema südamest tulevat soovitust igaühele, kes selleks kutset tunneb: Kirjuta! Tema on läinud, kuid kirjutamiskutset kogenud ja temalt julgustust saanud järeltulev põlvkond on jäänud. Selleks, et jätkata.
Ray Bradbury ja Jack London on olnud kaks lemmikut läbi paljude aastate. Mõlemad olid täis elu ja panid selle elu selle rikkuses paberile. Mõlemad kõnelevad ja jagavad seda elujõudu läbi oma kirjutiste. Lisaks sellele on Bradbury puhul selgelt märgatav unikaalne kirjutamisstiil lisaks meeldejäävale sisule.
Järgmine kord pidavat Veenus üle Päikese minema 2117. aastal. "Võililleveinis" kohtuvad muldvana daam ja nooruke ajakirjanik. Neist saavad hingesugulased, parimad sõbrad. Mõni päev enne oma surma või oma viimases kirjas (ei mäleta täpselt) annab vana naine noormehele nõu, et too liialt kaua ei elaks. Sest nii oleks neil võimalus veelkord kohtuda (kui hingede rändamine kehtib), aga sel korral samavanustena. Ja nad läheksid taas sööma jäätist...
Puhka rahus, vanameister ja suur tänu lugude eest, mille endast maha jätsid!
Saturday, August 28, 2010
Nüüd on ta siis läbi
Eile sai kaitstud TÜ juures magistritööd ja sai napsatud ühena viimastest magistrikraad teaduskraadina sotsioloogias. 31. august oleks olnud viimane kuupäev, mil vana õppekava magistrandid seda teha saaksid.
Viimastel aastatel oli mul üheks korduvaks unenäoks kartulipõld, mida ei jõudnud sügisel üles võtta ja nii jäid kartulid lume alla. Vahel üritasin neid veel talvel noppida. Kui magistritöö lõpuks ilmet hakkas võtma (jooksin ajaga võidu), hakkas üha enam korduma motiiv kartulipõllust, mis kannab saaki ja mille koristamiseks mul on veel aega enne kui talv saabub. See andis lootust, et töö saab siiski õigeks ajaks valmis (alguses palju sellist lootust ei hellitanud).
Nii ta siis läks.
Viimastel aastatel oli mul üheks korduvaks unenäoks kartulipõld, mida ei jõudnud sügisel üles võtta ja nii jäid kartulid lume alla. Vahel üritasin neid veel talvel noppida. Kui magistritöö lõpuks ilmet hakkas võtma (jooksin ajaga võidu), hakkas üha enam korduma motiiv kartulipõllust, mis kannab saaki ja mille koristamiseks mul on veel aega enne kui talv saabub. See andis lootust, et töö saab siiski õigeks ajaks valmis (alguses palju sellist lootust ei hellitanud).
Nii ta siis läks.
Tuesday, May 25, 2010
Ego kui fiktsioon
Inimene erastab maatüki. Ehitab sinna lobudiku. Võõraste eest kaitseks paneb ette lukud ja riivid. Ning vajadusel hangib ka püssi, et kaitsta oma maad, lobudikku, varanatukest ja privaatsust.
Nii on ka lood inimese egoga.
Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.
Nii on ka lood inimese egoga.
Inimese egoga on lood sama täbarad kui rahaga, isegi hullemad. Kui on raha, siis võivad seda alati ohustada vargad, devalveerimine või majanduskrahh. Samas siis, kui teda on, saab tema eest hankida ka tõeliselt väärtuslikke "asju". Egost pole aga kasu milleksi, kui just ei leita kasu olevat fiktsioonides elamisest (ja nendes elab valdav enamik, kui mitte öelda kogu inimkond). Ego saab solvata, rünnata, häbistada, heidutada. Loomulikult võib ego ennast õigustada, ülistada, kiita, väärtustada, tahta, igatseda. Reaalsuses pole need (ja veel tosinkond muud) ego kaitsemehhanismid midagi enamat kui lukud ja riivid selle onni ees, mille erastaja oma maalapikesele ehitas ja nüüd ööd ja päevad aknast piiludes vargsi püssiga kaitseb.
Mida enam näha (mitte üksnes vaadata) elu (ja elutust) enda ümber, seda enam muutub fiktiivsemaks ja mõttetumaks inimese "mina". Inimene sünnib siia ilma ju ilma "minata", "teadmine" enda isikupärast ja eraldatusest muust maailmast kujuneb alles hiljem. Kas me saame siis öelda, et vastsündinu ei ole seetõttu reaalne, et tal puudub "mina"? Inimene on inimene kas egoga või ilma selleta. Ego on üksnes selleks müüriks, millega eraldada end ülejäänust, luua fiktsioon oma "unikaalsusest", "headusest", "paremusest teise ees" või siis oma "madalusest", "võhiklikkusest", "halbdusest võrreldes teistega". Ja siit tekivadki probleemid, ükskõik kui näiliselt häid kaitsemehhanisme ego loob. Võime end võrrelda paremaks teistega, aga on sel siis mõtet? Tundub, et kaitseme sellega vaid oma ego haledat väljanägemist, samas kui reaalsuses pole tegelikult vahet, kas oleme paremad või halvemad võrreldes teistega. Paremus või halvemus toob kasu või maksab kätte teistel viisidel ja selle küsimusega tuleks tegeleda hoopis teisel moel, mitte kasutades selleks sellist fiktsiooni nagu on "enesehinnang". Ja siit võime võtta veel ja veel näiteid nendest mehhanismidest, millega ego püüab end tõestada, maksma panna, oma olemasolu õigustada. Aeg kahjuks puudub hetkel selle pikemaks lahtikirjutamiseks.
Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.
Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.
Ego võib tahta, kuid tema tahe ei muuda mitte midagi. Ego võib soovida, kuid soov ei ole reaalsus. Ego võib tunda hirmu, kuid hirm on aju produkt, kuhu on koondunud mineviku kogemused (mis ei pruugi kehtida täna), halvad eelaimdused, jms, ja see aju produkt pole reaalsus. Oluline on lõppeks see, mis on reaalne, mitte see, mis fiktiivne. Ja kui ego vaatab kõigele läbi tõlgenduste, oletuste, eelarvamuste, hirmude ja soovide, siis pole selles midagi pistmist reaalsusega.
Kui vaatleja vaatleb, kuid seal pole tõlgendust, oletust, arvustust, hirmu või iha, siis vaatab ta otse ilma filtreeriva egota. Ja selles vaatluses võib ta varem või hiljem märgata tõde. Ja lõppeks on ju tõde see, mis loeb.
Tuesday, May 11, 2010
Solgivesi voolab ja voolab ja voolab...
Solgivesi voolab ja voolab ja voolab iga tund, iga päev linnast välja. See on lõputu vool, millega solk ikka ja jälle, alati ja igavesti linnast väljub. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja kirjutada kaebekirju, kuid solgivesi voolab ja voolab ja voolab ikka ja alati kõigest hoolimata.
Sa paned põngerja voodisse. Ja siis see algab. Jalad tiirlevad tuuleveskitena taeva poole. Käed on rahulikumad, aga siiberdavad samuti. Minutiga on tekk tõmbunud sirgest linast tombuks. Ja nii see kordub õhtu-õhtu järel. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja võid kasvõi palvetada, kui soovid, aga see jätkub ja jätkub ja jätkub. Muidugi on võimalus seda suunata nagu voolu: hoida käsi jalgadel, kätel, jne jne. Kuid isegi voolu suunates solgivesi voolab ja voolab ja voolab...
Ja siis sa võtad seda paratamatusena, et 10, 15, 30 või kasvõi 45 minutit võib see eelöine trall kesta. Samuti voolab inimestest jäänud solgivesi iga päev, kord aktiivsemalt, kord natuke rahulikumalt. Kuid sa tead, et kord saabub öö, mil inimesed uinuvad ja ka vool muutub väiksemaks, ehkki ei lakka kunagi. Ja homme see toimub jälle. Võta seda kui paratamatust. Vool ei vaiki, kui tema peale raevutsetakse. Seega tuleb seda võtta nii nagu see on. Mõtlemata sellele, mida oleksid tahtnud teha järgmisel hetkel. Sest olemas on vaid praegune olevik: lakkamatu vool, mis kord aktiviseerub ja kord maha rahuneb. Pole olemas tulevikku, sest kui sa kord vabaned voolu vaatlemisest, siis on taas olevik, mil kirjutada seda blogi.
Sa paned põngerja voodisse. Ja siis see algab. Jalad tiirlevad tuuleveskitena taeva poole. Käed on rahulikumad, aga siiberdavad samuti. Minutiga on tekk tõmbunud sirgest linast tombuks. Ja nii see kordub õhtu-õhtu järel. Sa võid selle peale vihastuda, võid karjuda, võid raevutseda ja võid kasvõi palvetada, kui soovid, aga see jätkub ja jätkub ja jätkub. Muidugi on võimalus seda suunata nagu voolu: hoida käsi jalgadel, kätel, jne jne. Kuid isegi voolu suunates solgivesi voolab ja voolab ja voolab...
Ja siis sa võtad seda paratamatusena, et 10, 15, 30 või kasvõi 45 minutit võib see eelöine trall kesta. Samuti voolab inimestest jäänud solgivesi iga päev, kord aktiivsemalt, kord natuke rahulikumalt. Kuid sa tead, et kord saabub öö, mil inimesed uinuvad ja ka vool muutub väiksemaks, ehkki ei lakka kunagi. Ja homme see toimub jälle. Võta seda kui paratamatust. Vool ei vaiki, kui tema peale raevutsetakse. Seega tuleb seda võtta nii nagu see on. Mõtlemata sellele, mida oleksid tahtnud teha järgmisel hetkel. Sest olemas on vaid praegune olevik: lakkamatu vool, mis kord aktiviseerub ja kord maha rahuneb. Pole olemas tulevikku, sest kui sa kord vabaned voolu vaatlemisest, siis on taas olevik, mil kirjutada seda blogi.
Friday, May 7, 2010
Rituaalide tähtsusest
Meie 1-aasta ja 3-kuusel pojal on vähemalt üks kindel rituaal. See on magama mineku rituaal. Enne magama minekut tassib ta oma mängunurka minu juurde järjest kõik oma pildiraamatud, mida ta avatud lauasahtlist leiab. Mõnd aega neid koos vaadanud ja kommenteerinud, näitab ta näpuga üles diivani seljatoele, kus tavaliselt selleks ajaks on pandud lutt. Panen talle luti suhu, ta ronib mulle seejärel sülle, võtan tal sokid jalast ja nii me lähemegi voodisse.
Selle rituaali olulisusest räägib seegi, et täna tal juba oli lutt suus, kui me neid raamatuid koos vaatasime. Ometi osutas ta näpuga diivani seljatoele. Andsin talle teada, et lutt on tal juba suus. Ta võttis selle siis suust ja andis mulle. Panin selle diivani seljatoele, kuna ta keeldus seda tagasi võtmast. Pool minutit hiljem osutas ta taas diivani seljatoele, võtsin sealt luti, tema pani selle suhu ja kordus see, mis igal õhtul. Kuna selle rituaali kohustusliku elemendina käib kaasas just ka see luti roll, siis ühel teisel õhtul, kui tal oli suus teine lutt, nõudis ta ikkagi seda, mis oli diivani seljatoel.
Minu jaoks ei ole rituaalid nii tähtsad. Vähemasti usulistest rituaalidest pole ma kunagi väga vaimustatud olnud. Ometi panen tähele, et ka minu elus on rituaale, mis käivad kohustusliku osana päeva juurde. Üheks neist on peale sööki läbi käia teatud Internetileheküljed enne, kui alustan päevaga. See aitab mul päeva sisse elada. Sel nädalal küll tänu Eesti Energia abile olin ma sunnitud leidma asendustegevuse, kuna leidsin end mitu päeva järjest üle-eelmisest sajandist - ilma elektrita.
Küllap on taoliste rituaalide korrapära paljude inimeste jaoks vajalik. Need võivad anda turvatunde ja teadmise, et maailm pöörleb ikka samade pööretega, mis eile, ja paanikaks pole põhjust. Seega on rituaalid vajalikud ja olulised. Iseasi on see, kas nad on ka head. Inimese vabaduse seisukohalt kindlasti mitte, kuna panevad ta elu kindlatesse raamidesse ja söövitavad ajukäärudesse kindlalt sissetambitud radasid. Sellest siis ka meie pahandumine, turvalisuse kaotus ja segadus, mida tekitab rituaali ära jätmine ühel hetkel. Nii nagu omaenda surelikkuse meenutamise vajalikkuse kohta kasutatakse väljendit "memento mori", tahaks siia tuua ühe teise väljendi. Kuna aga aeg on hiline ja ladina keel lonkab kõvasti, siis ütleme ära sisu: mis sa siis peale hakkad, kui sulle armsaks saanud rituaali sa enam sooritada ei saa?
Selle rituaali olulisusest räägib seegi, et täna tal juba oli lutt suus, kui me neid raamatuid koos vaatasime. Ometi osutas ta näpuga diivani seljatoele. Andsin talle teada, et lutt on tal juba suus. Ta võttis selle siis suust ja andis mulle. Panin selle diivani seljatoele, kuna ta keeldus seda tagasi võtmast. Pool minutit hiljem osutas ta taas diivani seljatoele, võtsin sealt luti, tema pani selle suhu ja kordus see, mis igal õhtul. Kuna selle rituaali kohustusliku elemendina käib kaasas just ka see luti roll, siis ühel teisel õhtul, kui tal oli suus teine lutt, nõudis ta ikkagi seda, mis oli diivani seljatoel.
Minu jaoks ei ole rituaalid nii tähtsad. Vähemasti usulistest rituaalidest pole ma kunagi väga vaimustatud olnud. Ometi panen tähele, et ka minu elus on rituaale, mis käivad kohustusliku osana päeva juurde. Üheks neist on peale sööki läbi käia teatud Internetileheküljed enne, kui alustan päevaga. See aitab mul päeva sisse elada. Sel nädalal küll tänu Eesti Energia abile olin ma sunnitud leidma asendustegevuse, kuna leidsin end mitu päeva järjest üle-eelmisest sajandist - ilma elektrita.
Küllap on taoliste rituaalide korrapära paljude inimeste jaoks vajalik. Need võivad anda turvatunde ja teadmise, et maailm pöörleb ikka samade pööretega, mis eile, ja paanikaks pole põhjust. Seega on rituaalid vajalikud ja olulised. Iseasi on see, kas nad on ka head. Inimese vabaduse seisukohalt kindlasti mitte, kuna panevad ta elu kindlatesse raamidesse ja söövitavad ajukäärudesse kindlalt sissetambitud radasid. Sellest siis ka meie pahandumine, turvalisuse kaotus ja segadus, mida tekitab rituaali ära jätmine ühel hetkel. Nii nagu omaenda surelikkuse meenutamise vajalikkuse kohta kasutatakse väljendit "memento mori", tahaks siia tuua ühe teise väljendi. Kuna aga aeg on hiline ja ladina keel lonkab kõvasti, siis ütleme ära sisu: mis sa siis peale hakkad, kui sulle armsaks saanud rituaali sa enam sooritada ei saa?
Subscribe to:
Posts (Atom)
