Vihmaussilaps
pistis oma pea kompostihunnikust välja ja hingas sõõmu värsket
õhku.
“Vara
veel,” hõikas vihmaussiisa ja tõmbas poisi sabapidi hunnikusse
tagasi.
“Sa
külmetad seal üleval oma kaela ära. Ootame ikka kevadeni,”
selgitas ta.
“Mis
te käratsete seal?” hüüdis vihmaussiema köögist. “Varsti
saab lehesoust ja puder valmis, ärge kuhugi rändama minge.”
“Poiss
tahtis välja roomama minna. Talv veel õues, pidin teda tagasi
sikutama,” teatas vihmaussiisa.
“Selge
see,” hüüdis vihmaussiema. “Miinuskraadidega võib oma saba ära
külmetada.”
“Seda
minagi,” vastas vihmaussiisa. “Kael või saba, vahet pole.
Miinusega välja, pärast külmunud nagu jääpurikas. Kõlbad ainult
kasemahlana tilkumiseks kui keegi sind viitsib pärast üles
soojendada.”
“Mis
te lobisete seal?” hõikas keldrist vihmaussivanaisa. “Meil suure
sõja ajal loobiti kõdunenud kirsasid kompostihunnikule. Küll me
sõime neid mõnuga, kui nad seal mädanesid. Tänapäeval vahitakse
muudkui õues väljas. Nagu õues midagi head oleks,” nentis ta.
“Värske
õhk on tervisele kasulik,” piiksus vihmaussilaps.
“Kust
sa seda jama lugesid?” küsis vihmaussivanaisa eluteadlikult.
“Ajalehest,
mida ma just eile peenestasin ja sõin,” teatas vihmaussilaps.
“Ajalehed
ongi söömiseks, mitte lugemiseks. Pole vaja igasugust jama endale
pähe ajada, parem söö kohe ära, pärast vähem muret,” kostis
vihmaussivanaisa.
“Mida
sina ka elust tead?” karjatas vihmaussivanaema. “Endal sokk saba
küljes katkine ja muudkui õpetab nooremaid.”
“Katkine
ta on, aga eks me kõik kõduneme siin kompostihunnikus,” nentis
vihmaussivanaisa. “Mis teha, loodus teeb oma töö.”
“Loodus
teeb jah oma töö, aga sina ei tee siin muud kui muudkui targutad
nooremate kallal,” pröökas vihmaussivanaema.
“Kas
te korraks vait saate olla?” röögatas sitasitikas. “Tahaks
natukenegi sõba silmale saada teie loba vahele.”
“Sina
sitavares ära prööka,” möirgas vihmaussivanaema seepeale. “Sina
tatikas söö lutikaid, kui need siia satuvad, ja ära topi oma nina
teiste perede asjadesse!”
“Teiste
perede asjadesse?!” kriiskas sitasitikas. “Eesti Vabariigi
valitsus esiotsas Ratasega on meid määranud siia kompostihunnikusse
karantiini, et end piljardiviiruse vastu kaitsta, ja sina räägid
“teiste perede” asjadest!” Ta nägu oli muutunud punaseks ja
süda ootas peatset infarkti.
“Tead,
mängi oma koroonat teistega, ja ära siin mögise midagi,” susises
vihmaussivanaema vastu.
“Tasa-tasa,
ärme nüüd tülli ka lähe,” püüdis vihmaussivanaisa neid
rahustada. “Kui hästi mõelda, siis ma mäletan, et keegi idioot
on siia kompostihunnikusse poolekspekstud piljardikepi visanud. Seda
saaksime kõik järada ja kujutleda, et see on koroonaviirus, mida me
parasjagu sööme, seedime ja siis välja kakame.”
“Kaka
jah oma viirust,” osatas vihmaussivanaema. “Pärast saadetakse
sind teise kompostihunnikusse üksinda karantiini, vaat siis targuta
seal omaette kaks nädalat järjest, kui jaksad ja veel elus oled.”
“Ärme
nüüd tülitse,” sekkus vihmaussiisa vahele. “Lähme parem
vaatama, kas lehesoust on juba valmis.”
Kõik
läksid kööki ja tardusid ehmatusest. Köögi lakke oli tekkinud
pragu ja sellest tungisid sisse kellegi vurrud koos roosa nööpninaga.
„Buenos
dias! Ustedes hablan español?” küsis kööki tunginud Mutionu
innuka häälega.
„Kes
see tont on?” kiljatas vihmaussivanaema.
Vihmaussiema
oli pliidi äärde tardunud ja põrnitses ainiti mõranenud lage.
Puder vedeles põrandal laiali, sest ta oli ehmatusest keedupoti
ümber ajanud.
„Me
llamo Mutionu. Qué tal?” Mutionu lükkas oma pikaküüneliste
käppadega laeprao laiemaks ja lehvitas toas viibijaile.
„Ta
hüüab: hoidke alt!” hüüatas vihmaussivanaisa ja kogu pere
taganes ühte kööginurka. Mutionu prantsatas põrandale.
„Tulin
just parasjagu Hispaaniast. Mõtlesin, et vaatan, kas Eestis ka
hispaania keelt osatakse. Aga ei osata.” Ta vaatas etteheitvalt
vihmaussivanaisale otsa.
„Väga
vabandan, et teid segasin.” Mutionu vaatas ringi ja tundis natuke
piinlikust tekitatud segaduse pärast.
„Tema
tuleb Hispaaniast!” hüüatas sitasitikas õõvastusest. Ta oli
ennast kõrvaltoast kööki vedanud ja tema unine nägu oli hoobilt
muutunud hirmust kahvatuks. „Kohe karantiini ja marss!”
„Hilja
juba,” nentis vihmaussivanaisa. „Piljard levib nii kiiresti, et
ei jõua isegi hinge tõmmata. Kui see piljard, või oli see koroona,
siia kööki juba jõudis, siis siin ta on ja kuhugi ilmselt ei
lähe.”
„Kurb
küll jah, aga mis teha,” pomises Mutionu süüdlaslikult. „Ega
see nii hull ka nüüd pole. Mina küll Hispaanias olles ei näinud
ühtki koroonakepiga mutionu ringi liikumas. Kõik olid terved ja
kõbusad”.
„Mutionud,
mutionudeks,” teatas sitasitikas erudeeritult. „Ega see ainult
mutionusid ei nakata. See võib ükskõik kellele üle kanduda.
Kasvõi rotilt jänesele.”
„Õnneks
meil ei ole siin ühtki rotti ega jänest,” rõõmustas
vihmaussivanaisa.
„See
oli näide,” vastas sitasitikas süngelt. „See võib ka
mutionudelt vihmaussidele või sitasitikatele üle kanduda ja siis
kärvame kõik maha.”
„Enne
kärvamist sööksin ma siiski veel ühe lehesousti,” teatas
vihmaussiisa, kes oli esialgsest ehmatusest toibunud. „Korjame
pudru põrandalt kokku ja hakkame sööma.”
Nii
tehtigi ja kogu see pere asus leheputru ja lehesousti järama. Mõnus
matsutamine jätkus veel mitmeks minutiks. Siis aga äkki...
Kohutava
sahinaga tungis labidatera läbi lae, lõikas vihmaussiisa pooleks ja
purustas söögilaua. Seejärel kanti peaaegu kogu see seltskond läbi
nüüdseks olematu köögilae kõrgele õhku ja visati mullapallina
aiakärusse.
„Isa,
isa!” röögatas vihmaussilaps ja jõllitas enda kõrval lebavat
poolikut vihmaussi. See ei vastanud, ehkki veel vingerdas inertsist.
Vihmaussilaps puudutas seda, kes veel hetk tagasi oli olnud tema isa,
aga too ei liigutanud enam. Isa oli surnud.
Kõik
hakkas taas värisema, kui käru sõidutati üle hoovi lillepeenra
juurde. Siis sokutati kogu kupatus järk-järgult lillepeenrasse ja
segati sealse pinnasega. Saabus vaikus. Varsti pistsid oma pea
mullast välja nii vihmaussiema, vihmaussivanaisa ja -vanaema, kui ka
vihmaussilaps. Mutionu oli peitu pugenud sügavamale
kompostihunnikusse ja sitasitikas oli jäädavalt kadunud.
„Isa
on surnud,” töinas vihmaussilaps.
Vihmaussiema
võttis ta oma tihedasse embusse. Pisarad hakkasid voolama. Keegi ei
öelnud enam midagi. Kõigi pead olid langetatud leinaks.
Siis
liigutas midagi mullakihis. Mullast kerkis üks pea ja küsis:
„Nonii, kas hakkame oma uut kodu korrastama?”
See oli
vihmaussiisa.
„Issi,
sa oled elus!” hüüatas vihmaussilaps rõõmsalt.
„Elus
muidugi. Mis sa siis arvasid, et vihmaussi saab nii lihtsalt tappa?
Kahjuks jäin küll sabast ilma, aga mis sellest. Elu läheb edasi,”
teatas vihmaussiisa optimistlikult.
Sel
päeval oli neil palju tegemist, sest uus kodu vajas sisustamist ja
toad kaevamist. Väljas hakkas paistma päike ja kuulutas kõigile,
et kevad on kohe-varsti käes.
No comments:
Post a Comment