Wednesday, April 28, 2021

Laristades aega

 Inimesed kipuvad naerma nende üle, kes kiirelt tulnud raha sama ruttu maha laristavad. Olgu nende õnneks siis olnud loosiõnn, pärandus või mõni muu üsna lihtsalt sisse tulnud rahavool. Millegipärast ei naerda nende üle, kes teevad ükskõikselt oma tööd ja löövad surnuks vaba aega. Ja seda päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse. Raha laristamist peetakse rumalaks, aja raiskamisele aga ei pöörata eriti tähelepanu. Ometi on aeg isegi tähtsam kui raha, sest ajaga on võimalik tekitada nii raha kui muudki, rahaga aga kõike ei saavuta.

Uisapäisa kulutatud raha on väheväärtuslik. Surnuks löödud aeg on madala kvaliteediga. Nii nagu raha kasutamisel võiks mõelda ratsionaalselt, tuleks ka aja puhul püüda rohkem selle kvaliteedi poole. See ei tähenda seda, et vahel ei võiks endale raha eest lubada midagi meeldivat, millel on ehk vaid emotsionaalne väärtus. Samuti ei tähenda see seda, et vahel ei võiks lihtsalt molutada ja lasta ajal voolata. 

Palgatööd tehes võiks igas päevas võtta aega tegevusteks, mis sinu jaoks midagi tähendavad, mis sind kuidagimoodi arendavad ja seesmiselt suurendavad. Olgu selleks siis isiklik areng, mille kaudu arened ka töötajana. Või teistele suunatud tegevus, millest kellelegi ka reaalselt kasu on. Ideaalne oleks need kaks koos. Palgatööd tehes veedab inimene umbes kolmandiku oma ärkvelolekust (arvestades sisse ka nädalavahetused ja puhkused). Ülejäänud kahe kolmandiku hulka kuulub piisavalt palju argirutiini, mis lihtsalt tuleb teha. See tähendab, et kvaliteetajale väljaspool palgatööd jääb üsna vähe ruumi. Mis omakorda tähendab seda, et kui sa tahad piisavalt areneda, siis peab see toimuma ka palgatööd tehes. Selles on nii sotsialistist Marx kui ka paadunud kapitalistid ühel meelel, et töö (selle avaras tähenduses) on midagi, mis kuulub inimese juurde ning mis peaks olema inimest arendav ja suurendav. Mis puudutab rutiinseid tegevusi, siis hea oleks neid võimalusel teha lihtsalt hoogtööna kiiresti ära, et saaks naasta normaalse elu- ja töötegevuse juurde. Kui rutiini sisse sukelduda ja pidada seda ainsaks tööks, mis on, võib ka ära elada, aga mis elu see selline on?

Nn vaba aeg, mida paljud peavad jagama oma perega, on samuti võimalik muuta kvaliteetajaks. Selleks ei ole ilmselt kogu õhtu teleka või arvuti ees "lõõgastumine". Oluline on leida argirutiinis teatud ajalõigud, millele sa lisad sisulise kvaliteedi, et ise eluga rahule jääksid. Et toimuks areng nii sinus ja oleks vähem kahetsust siis, kui siit elust lahkud. Surmaga silmitsi seistes ei kahetseta vaatamata jäänud seriaale või lõustaraamatus skrollimata jäänud postitusi, vaid pigem seda, et ei veedetud piisavalt aega oma lähedastega. Elus omab ilmselt tähendust pigem see, mida sa oled ette võtnud enda arendamiseks ja suurendamiseks, et elaksid elu täie rinnaga. Surmas omab tähendust see, palju oled võtnud aega oma lähedaste ning lastega koosolemiseks ja koostegemiseks. Neid kaht ühendades võib saada elamisväärse elu, mida ei pea ilmselt hiljem kahetsema. 

Kvaliteetne uneaeg pole vaid see, mis on veedetud hästi magades. Ka sinna saab lisada kvaliteetset sisu juurde.

Seega nopi oma (öö)päevas hetki, mil valid, mida teed ja oled oma tegevustes kohal, olemas, lisades neisse iseennast ning võttes neist iseendale ja teistele kõike parimat, mis neil on pakkuda. Seeasemel, et püüda jälle üht päeva kuidagi õhtusse (ja sealt edasi hommikusse) saata. 

Monday, December 28, 2020

Meeldiv vs ebameeldiv rutiin

 Juba pikemat aega tagasi märkasin, et ma ei talu hästi rutiini. Üldiselt olin seni end pidanud pigem rutiini armastavaks või vähemasti rutiiniga hästi toime tulevaks inimeseks. Ajapikku aga hakkas rutiin üha enam närvidele käima: igaõhtune nõudepesu, kassi peldiku puhastamine jne jne. Ka kass hakkas närvidele käima. Vähemasti teatud hetkedel. Teatavasti on kassid need, kes vajavad rutiini ja toimivad väga rutiinselt. Iga kord, kui hakkad tema peldikut puhastama, tuleb ta sinna kõrvale sööma. Sööb natuke ja siis vaatab kaugusse, justkui haistes mingit ohtu ja varsti panebki kuhugi suunas minema. Ja nii IGA KORD. (Peaaegu) igal hommikul, kui tuled kööki, tuleb tema toitu lunima (ehkki see on tal tavaliselt mingil kujul seal juba olemas). Teed midagi ja suure tõenäosusega võid oodata, et kass teeb toda. Stiimul-reaktsioon. Ja nii vahetad juba aastamiljoneid kordi kassiliiva ning pesed juba aastasadu igal õhtul nõusid. 

Pikalt heietamise asemel nüüd konkreetsemaks. Ühel hetkel mõistsin, et küsimus on rutiini iseloomus. Kui see on pealesunnitud rutiinne tegevus, mida pead tegema päevast-päeva või siis sagedasti, muutub see vastumeelseks kuni vihkamiseni välja. Kui elus tuleb puhkepaus (näiteks väike jõulupuhkus), saad astuda välja rutiinist, mis on muutunud vastumeelseks, ja sul on rohkem aega tegeleda enda jaoks meeldivamate tegevustega. Ja kui need muutuvad rutiini osaks ning sa naudid seda. Mitte, et nõud jääksid nüüd pesemata või kass kasimata, aga päeva peale kogunenud positiivsed emotsioonid ei lase nüridatel toimingutel meelt halvaks muuta. Ja kujundad taas (kasvõi mõneks päevaks) mõne meeldiva harjumuspärase tegevuse ning naudid seda meeldiva rutiinina oma elus. 

Sunday, April 5, 2020

Vihmauss ja kevad 2020


Vihmaussilaps pistis oma pea kompostihunnikust välja ja hingas sõõmu värsket õhku.
“Vara veel,” hõikas vihmaussiisa ja tõmbas poisi sabapidi hunnikusse tagasi.
“Sa külmetad seal üleval oma kaela ära. Ootame ikka kevadeni,” selgitas ta.
“Mis te käratsete seal?” hüüdis vihmaussiema köögist. “Varsti saab lehesoust ja puder valmis, ärge kuhugi rändama minge.”
“Poiss tahtis välja roomama minna. Talv veel õues, pidin teda tagasi sikutama,” teatas vihmaussiisa.
“Selge see,” hüüdis vihmaussiema. “Miinuskraadidega võib oma saba ära külmetada.”
“Seda minagi,” vastas vihmaussiisa. “Kael või saba, vahet pole. Miinusega välja, pärast külmunud nagu jääpurikas. Kõlbad ainult kasemahlana tilkumiseks kui keegi sind viitsib pärast üles soojendada.”

“Mis te lobisete seal?” hõikas keldrist vihmaussivanaisa. “Meil suure sõja ajal loobiti kõdunenud kirsasid kompostihunnikule. Küll me sõime neid mõnuga, kui nad seal mädanesid. Tänapäeval vahitakse muudkui õues väljas. Nagu õues midagi head oleks,” nentis ta.
“Värske õhk on tervisele kasulik,” piiksus vihmaussilaps.
“Kust sa seda jama lugesid?” küsis vihmaussivanaisa eluteadlikult.
“Ajalehest, mida ma just eile peenestasin ja sõin,” teatas vihmaussilaps.
“Ajalehed ongi söömiseks, mitte lugemiseks. Pole vaja igasugust jama endale pähe ajada, parem söö kohe ära, pärast vähem muret,” kostis vihmaussivanaisa.

“Mida sina ka elust tead?” karjatas vihmaussivanaema. “Endal sokk saba küljes katkine ja muudkui õpetab nooremaid.”
“Katkine ta on, aga eks me kõik kõduneme siin kompostihunnikus,” nentis vihmaussivanaisa. “Mis teha, loodus teeb oma töö.”
“Loodus teeb jah oma töö, aga sina ei tee siin muud kui muudkui targutad nooremate kallal,” pröökas vihmaussivanaema.

“Kas te korraks vait saate olla?” röögatas sitasitikas. “Tahaks natukenegi sõba silmale saada teie loba vahele.”
“Sina sitavares ära prööka,” möirgas vihmaussivanaema seepeale. “Sina tatikas söö lutikaid, kui need siia satuvad, ja ära topi oma nina teiste perede asjadesse!”
“Teiste perede asjadesse?!” kriiskas sitasitikas. “Eesti Vabariigi valitsus esiotsas Ratasega on meid määranud siia kompostihunnikusse karantiini, et end piljardiviiruse vastu kaitsta, ja sina räägid “teiste perede” asjadest!” Ta nägu oli muutunud punaseks ja süda ootas peatset infarkti.
“Tead, mängi oma koroonat teistega, ja ära siin mögise midagi,” susises vihmaussivanaema vastu.
“Tasa-tasa, ärme nüüd tülli ka lähe,” püüdis vihmaussivanaisa neid rahustada. “Kui hästi mõelda, siis ma mäletan, et keegi idioot on siia kompostihunnikusse poolekspekstud piljardikepi visanud. Seda saaksime kõik järada ja kujutleda, et see on koroonaviirus, mida me parasjagu sööme, seedime ja siis välja kakame.”
“Kaka jah oma viirust,” osatas vihmaussivanaema. “Pärast saadetakse sind teise kompostihunnikusse üksinda karantiini, vaat siis targuta seal omaette kaks nädalat järjest, kui jaksad ja veel elus oled.”

“Ärme nüüd tülitse,” sekkus vihmaussiisa vahele. “Lähme parem vaatama, kas lehesoust on juba valmis.”
Kõik läksid kööki ja tardusid ehmatusest. Köögi lakke oli tekkinud pragu ja sellest tungisid sisse kellegi vurrud koos roosa nööpninaga.
„Buenos dias! Ustedes hablan español?” küsis kööki tunginud Mutionu innuka häälega.
„Kes see tont on?” kiljatas vihmaussivanaema.
Vihmaussiema oli pliidi äärde tardunud ja põrnitses ainiti mõranenud lage. Puder vedeles põrandal laiali, sest ta oli ehmatusest keedupoti ümber ajanud.
„Me llamo Mutionu. Qué tal?” Mutionu lükkas oma pikaküüneliste käppadega laeprao laiemaks ja lehvitas toas viibijaile.
„Ta hüüab: hoidke alt!” hüüatas vihmaussivanaisa ja kogu pere taganes ühte kööginurka. Mutionu prantsatas põrandale.
„Tulin just parasjagu Hispaaniast. Mõtlesin, et vaatan, kas Eestis ka hispaania keelt osatakse. Aga ei osata.” Ta vaatas etteheitvalt vihmaussivanaisale otsa.
„Väga vabandan, et teid segasin.” Mutionu vaatas ringi ja tundis natuke piinlikust tekitatud segaduse pärast.
„Tema tuleb Hispaaniast!” hüüatas sitasitikas õõvastusest. Ta oli ennast kõrvaltoast kööki vedanud ja tema unine nägu oli hoobilt muutunud hirmust kahvatuks. „Kohe karantiini ja marss!”
„Hilja juba,” nentis vihmaussivanaisa. „Piljard levib nii kiiresti, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Kui see piljard, või oli see koroona, siia kööki juba jõudis, siis siin ta on ja kuhugi ilmselt ei lähe.”
„Kurb küll jah, aga mis teha,” pomises Mutionu süüdlaslikult. „Ega see nii hull ka nüüd pole. Mina küll Hispaanias olles ei näinud ühtki koroonakepiga mutionu ringi liikumas. Kõik olid terved ja kõbusad”.
„Mutionud, mutionudeks,” teatas sitasitikas erudeeritult. „Ega see ainult mutionusid ei nakata. See võib ükskõik kellele üle kanduda. Kasvõi rotilt jänesele.”
„Õnneks meil ei ole siin ühtki rotti ega jänest,” rõõmustas vihmaussivanaisa.
„See oli näide,” vastas sitasitikas süngelt. „See võib ka mutionudelt vihmaussidele või sitasitikatele üle kanduda ja siis kärvame kõik maha.”
„Enne kärvamist sööksin ma siiski veel ühe lehesousti,” teatas vihmaussiisa, kes oli esialgsest ehmatusest toibunud. „Korjame pudru põrandalt kokku ja hakkame sööma.”

Nii tehtigi ja kogu see pere asus leheputru ja lehesousti järama. Mõnus matsutamine jätkus veel mitmeks minutiks. Siis aga äkki...

Kohutava sahinaga tungis labidatera läbi lae, lõikas vihmaussiisa pooleks ja purustas söögilaua. Seejärel kanti peaaegu kogu see seltskond läbi nüüdseks olematu köögilae kõrgele õhku ja visati mullapallina aiakärusse.

„Isa, isa!” röögatas vihmaussilaps ja jõllitas enda kõrval lebavat poolikut vihmaussi. See ei vastanud, ehkki veel vingerdas inertsist. Vihmaussilaps puudutas seda, kes veel hetk tagasi oli olnud tema isa, aga too ei liigutanud enam. Isa oli surnud.

Kõik hakkas taas värisema, kui käru sõidutati üle hoovi lillepeenra juurde. Siis sokutati kogu kupatus järk-järgult lillepeenrasse ja segati sealse pinnasega. Saabus vaikus. Varsti pistsid oma pea mullast välja nii vihmaussiema, vihmaussivanaisa ja -vanaema, kui ka vihmaussilaps. Mutionu oli peitu pugenud sügavamale kompostihunnikusse ja sitasitikas oli jäädavalt kadunud.
„Isa on surnud,” töinas vihmaussilaps.
Vihmaussiema võttis ta oma tihedasse embusse. Pisarad hakkasid voolama. Keegi ei öelnud enam midagi. Kõigi pead olid langetatud leinaks.

Siis liigutas midagi mullakihis. Mullast kerkis üks pea ja küsis: „Nonii, kas hakkame oma uut kodu korrastama?”
See oli vihmaussiisa.
„Issi, sa oled elus!” hüüatas vihmaussilaps rõõmsalt.
„Elus muidugi. Mis sa siis arvasid, et vihmaussi saab nii lihtsalt tappa? Kahjuks jäin küll sabast ilma, aga mis sellest. Elu läheb edasi,” teatas vihmaussiisa optimistlikult.

Sel päeval oli neil palju tegemist, sest uus kodu vajas sisustamist ja toad kaevamist. Väljas hakkas paistma päike ja kuulutas kõigile, et kevad on kohe-varsti käes.

Friday, March 27, 2020

"I doubt the circus will be coming to this town anytime soon"

"I doubt the circus will be coming to this town anytime soon"
(Sanitarium, chapter 2)

Sel aastal ei tulnud talve
tuli koroona
Hiinast, Itaaliast lennukiga esimeses klassis
ja lõhkus me illusiooni
heaoluühiskonnast

Suletud uste taga elutubades
(piljardisaalid on lukus)
toksime koroonat
neljakesi, kolmekesi, kahekesi,
mõni üksi

Selle kevade esimene liblikas
oli kollane, ühetiivaline & väreles
surnuna katuselt alla
jäädes lebama murule
üksinda sinna

Tänaval jalutada on kuritegu
juba homme, täna on vaid süümekad
roim on minna teiste juurde
igaüks kui katkuhaige koer
parem surra üksinda

...

Sara Teasdale rääkis vihmadest
mis tulevad & värskendavad maa
ja pole ühtki inimest
keegi ei ärka, keegi ei märka
inimsoo kadumist

"Marsi kroonikatena" seisavad kanali ääres
taamal rusudes viimane SpaceXi rakett
viis inimest: kaks suurt, kolm väikest
"Vaadake alla," ütleb isa. "Seal nad on."
viis marslast vetepeeglis

Tsirkus ei tule niipea siia linna
ilmselt ei tule ta kunagi...

Saturday, February 29, 2020

Elu

Elu ei ole asjad; elu on kogemus. Asjad võivad olla vahenditeks kogemuste saamisel. Surres ei oma me asju; meie jaoks on need siis kasutud.

Surmajärgsesse ellu mitteuskuja võiks väita, et peale surma ei oma me ka kogemusi - meid pole ja meil pole midagi. Isegi sel juhul on vahe kogemusel ja asjal. Igasugune kogemus mõjutab meid vahetult, igasugune asi mitte. Paljud asjad, mille oleme hankinud, vedelevad kusagil kasutult ja ei mõjuta meid. Vaid asjad, mis annavad meile kogemusi, on olulised.

Asjade omamine pole seega tähtis. Kui need meil on, siis võivad nad saada abivahenditeks kogemuste omandamisel. Kui mõni asi puudub, siis on olemas midagi muud ja elu läheb edasi.

Wednesday, May 27, 2015

Anname võimu Tundmatule

Mõned aastad tagasi hoidsin esmakordselt oma käes tahvelarvutit. Tegu oli iPadiga. Kõik oli tore seni, kuni üritasin seda ühendada oma arvutiga. Selgus, et niisama lihtsalt see polegi võimalik. See, mida olin aastaid võtnud elementaarsena - andmete vahetamine arvutist mälupulgale või välisele kõvakettale või mobiili - äkki enam ei toiminud. Sain teada, et Õun kasutab Pilvekest, kuhu tuleks oma failid esmalt üles laadida ja siis saaksin need lõpuks iPadi tõmmata.

Ma ei ole kunagi oma päevikuid, kuhu olen pannud kirja omaenda mõtteid, tänavale laiali laotanud inimestele lugemiseks. Ega neid avalikes raamatukogudes eksponeerinud. Isegi mitte andnud "usaldusväärsete isikute" kätte, kellelt neid vajadusel tagasi küsida. Miks peaks privaatsus, mis kehtib mu päevikute osas, puuduma isiklike failide osas, mida hoian andmekandjatel (arvuti kõvakettal, mälupulkadel jne)? Õun oma Lollipädiga ilmselt mu maailmavaadet ei jaga. Ja just seetõttu sai mulle tollel päeval selgeks, et kui kunagi hangin endale tahvelarvuti, siis saab see olema normaalne tahvel, millega on võimalik kiirelt ja mugavalt faile arvutiga (ja mitte Pilvega) vahetada.

Ma pole paranoiline Pilvede suhtes, mille andmeruumi tänapäeval nii lahkesti jagatakse. Mu e-kirjad asuvad niikuinii aastaid juba kusagil "Pilves". Aga ma tahan otsustada selle üle, kus ma oma faile hoian. Ja kui mulle ei anta selleks valikuvabadust, siis ma pööran selja ja lahkun. Armastagu Õunasid need, keda see ei häiri.

Minu jaoks on vabaduse üheks määratlejaks valikuvabadus. Mulle tundub, et lisaks Tundmatule, kes igatseb meie üle võimu ja kontrolli omada (nimetan seda küll Tundmatuks, kuid selle sildi taga on konkreetsed inimesed, nagu "Suure Venna" taga olid/on konkreetsed inimesed), anname ka ise lausa rõõmuga kellelegi teisele kontrolli oma valikuvabaduse üle. Ja üks parimaid meetodeid selleks on tuletada inimestele meelde, mis on trendikas, mis mitte. Tsiteerin 25. mai Postimehe artikli "Spotify hakkab pakkuma videoid ja saateid" esimest kaht lauset:

"Muusikat omada, olgu siis plaatide või digifailidena, on praeguseks juba vananenud lähenemine. Voogesitusteenustest, kus interneti vahendusel on võimalik kuulata pea hoomamatus valikus muusikapalu ja artiste täiesti seaduslikult, hakkab saama uues norm muusika tarbimisel."

Seega omada muusikat plaatidel või oma arvutis tähendab, et sa oled vanamoodne, ajast maha jäänud. Uueks normiks, ehk normaalsuseks (ehk heakskiidetud trendiks) saab see, kui kuulad muusikat üle Interneti (muidugi legaalselt).

Kas keegi mäletab last.fm -i? Kunagi kuulasin muusikat sealt. Nüüd aastaid ka YouTubest. Ma ei näe mingit probleemi olla "trendikas" ja kasutada muusika kuulamiseks Internetis pakutavaid võimalusi.

Poolteist nädalat tagasi sain teada, et saaksin sama hinna eest omada kiiremat Internetti. Andsin tellimuse sisse ja tehnikud tegid paari tunniga ümberlülituse. Aga nii õnnetu, et istusime kella poole viiest õhtul kuni järgmise hommiku kella poole kaheteistkümneni ilma igasuguse Internetita. Kusagil oli jäänud midagi ümber seadistamata. Pole hullu - elu ilma Internetita on aeg-ajalt nauditavam kui koos sellega. Aga nüüd kujutame, et ma oleksin õhtul soovinud midagi head kuulata, aga olles trendikas ei oma ma ühtki muusikaplaati ega ka ühtki -faili oma arvutis. Lohutust pakuks ehk vaid raadio. Aga igasugusest Spotify-st ja Pilvekestest võiksin suu puhtaks pühkida, sest ilma netiühenduseta ei pääse ju neile ligi. Trendikusel on oma hind. Ka siis, kui läheksin kuhugi, kus pole Internetti. Aga ma kasutan kahjuks vanamoelisi lähenemisi ja mul on kassetid, plaadid, arvutifailid. Ja need ei asu Pilves, vaid mu toas või kõvakettal. Vanamoelisus oleks mulle selleks õhtuks pakkunud häid muusikaelamusi, kui oleksin neid vajanud. Kui kukub ära üks variant (Internet), jääb alati alles teine (füüsilised andmekandjad).

Ülaltoodud uudise juurde võiks aga tuua lõpetuseks tõsisema teema:
25. mai Delfi Ärileht, artikkel soovist keelustada Euroopa Liidus sularaha (ka kulla jms, mida saab "sularahana" võtta): "Finantsrepressioon 2.0: alanud on sõda sularaha vastu"

Kui mõni pole veel mõistnud pankade võimu inimeste üle, siis seda artiklit lugedes saavad sellest lihtsas keeles aru ka koolilapsed. Kui selline plaan peaks teostuma, oleme lõplikult otsustanud, et pangad on meie "Issandaks Jumalaks", kellele oleme üle andnud voli teostada meie üle piiramatut võimu. Oleme vabatahtlikult-sunniviisiliselt andnud oma vabaduse Tundmatule. Kunagi andis siil Kalevipojale head nõu lajatada vaenlasele laudadega serviti. Kalevipoeg nii võitiski. Täna soovitab Siil meil maksta kaardiga. Isegi siis, kui kaardimaksed ei toimi. Huvitav, kas homme keelab Siil muud maksevahendid täielikult, kuna tema Omanikule on see kasulikum? Ilmselt pole mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas panku juba aastaid erikoheldakse? Majanduslanguse puhul ei panda tavaliselt kätt alla hinge vaakuvatele ettevõtetele. Panku aga poputatakse, et nad kriisist (mida nad ise on tekitanud) toibuksid. Tavalise firma puhul pandaks uksed kinni ja mõni ettevõtja saadetaks vastutustundetuse tõttu trellide taha. Panga poolt korda saadetud mastaapsema kuriteo puhul (vastutustundetu laenamine jms, mis on põhjustanud majanduskriise), aga nähakse trelle või pankrotte haruharva.

Õnneks pole manipuleerijate, trenditeadlike inimeste ja lihtsalt lollide kõrvalt täielikult kadunud normaalne talupojamõistus, mis soovitab säilitada vabadust oma elu, iseenda ja omandi üle. Kasvõi selle artikli näol (vastusena eelmisele, mis küll kahjuks ei ilmunud 1. aprillil).

Wednesday, January 2, 2013

Puhkamine või laiskus

Kui tunned, et peaksid puhkama, kuid mõistus ütleb, et sul on selle ja sellega kiire ning praegu mitte teha on puhas laiskus ning hiljem oled ajahädas. Tulemuseks on see, et oled puhkamata, midagi pole eriti jõudnud ära teha. See, mida oled jõudnud teha, on tekitanud rohkesti stressi ja sisuliselt pole selle tööga kuhugi edasi jõudnud. Tahaks üle pika aja aega tagasi keerata jõuluvaheaja algusesse, et võtta see aeg puhkuseks, et siis uue energiaga teha kähku kõik vajalik. Aga nüüd peab hakkama uuesti otsima aega, et natukenegi puhata ja loota, et tähtajad väga karmilt meiega ei käitu.

Järeldus: kuigi seekord arvasid, et sisetunne on läinud laisaks, siis hiljem nägid, et sisetundel oli tegelikult õigus - sa vajasid puhkust. Püüda puhata ja tööd teha korraga ning tagajärjeks on seekord, et pole ei puhanud ega tööd teinud. Seega on oluline osata eristada laiskust ja vajadust puhkuse järele. Üks viimase aja valusamaid õppetunde.