80:20

"Ajapuuduse" märkamiseks piisab visuaalsest vaatlusest. Kui mu silmad peatuvad raamaturiiulitel kuulen raamatuid üksteise võidu hüüdmas: "Loe mind!" Märkan kitarri nurgas ja mõtlen, millal ma selle viimati kätte võtsin? Jah, tegelikult oli see täna ja u. veerandiks tunniks, aga enne seda... ei mäletagi, millal oli viimane kord. Kitarri kõrval põrandal vedelevad hantlid. Hinnalipik alles küljes. Need sai ostetud jõulukingituseks plaaniga hakata taas süstemaatiliselt trenni tegema. Reaalsus on see, et tänaseks olen need kätte võtnud vaid 2-3 korral. Laua all asub vana lauaarvuti, mida ma viimasel ajal peaaegu üldse sisse ei lülita, sest tema rolli on üle võtnud natuke uuem sülearvuti, millel ka seda teksti siin toksin. Probleem on selles, et selle kõvakettal ja laual asuval välisel kõvakettal on piisavalt faile, mida oleks vaja kas varundada, süstematiseerida, jne. Kasvõi läbi aastate tehtud fotod. See plaan on juba pikemat aega olnud, aga pole jõudnud seda kätte võtta.

Läheme edasi, õigemini hüppame esikusse. Seal lebab üksteise peal kaks virna kaste, mis on jäänud peaaegu kolm aastat tagasi toimunud kolimisest oma elamisse. Kastis on mitmeid dokumente, kirju, fotosid, jne, mida olen lubanud võimaluse tekkel läbi töötada sugupuu uuringute tarbeks. Hüppame nüüd arvutisse ja vaatame veebilehitsejat. Leiame järjehoidjate realt ühe foorumi, kus arutletakse selgete unenägude (lucid dreams) üle. Kunagi alustasin seal oma selgete unenägude (unenägu, milles sa tead, et see on unenägu) elektroonilist pidamist (küll on mul need ka paberist unenäo päevikus kirjas). Viimane seal märgitud unenägu on vist küll vähemalt paar aastat vana (ei mäletagi täpselt) ja uuemad on ikka veel sisse kandmata. "Aega ei ole!"

Vahel tahaks midagi kirjutada. Olen kunagi kirja pannud enda tarbeks mõned lühijutud. Peas on läbi aegade olnud mitmed stsenaariumid, kas siis mõne uue novelli või koguni jutustuse tarvis. "Ei ole olnud aega" neid kirja panna. Või kui, siis väga harva ja... (Nüüd koputati uksele ja pean minema last vastu võtma, kes tuli koos emmega kelgutamast) ...tavaliselt jäävad nad pooleli, kui just pole tegu lühikese ja väga konkreetse sisuga lühijutuga.

Laps piniseb põrandal ja mõte asjadest, mida tuleks teha või tahaks teha, on läinud. Vist sai enamik juba kirja ka. Tõenäoliselt mitte kõik. Kasvõi kõige olulisem - magistritööga on kiire, aga ka see venib nagu kaameli... (ok, ei hakka kõike värvikat kirja panema, mis pähe tuleb).

Hiljuti loenguid andes märkis üks tudengitest 80:20 printsiipi. Mulle meenus, et ka ise olen selle kohta kunagi lugenud ja mul on ka vastavat pealkirja kandev raamat täiesti klaasi taga olemas. Lühidalt öeldes on selle iva selles, et igas valdkonnas kipub valitsema 80:20 põhimõte: 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte, 80% vajalikest asjadest teeme 20% aja vältel, jne. Ja vastupidi. Näiteks 80% oma ajast kulutame vaid 20% vajaliku tegemiseks. Iva on selles, et päevas tuleks leida see kõige efektiivsem 20% oma ajast, mille vältel saab 80% olulisest tehtud.

Tegu pole kindlasti mitte teadusliku teooriaga, kuid teadus kipub selle väiteid kinnitama. Kasvõi rikkuse jaotumise osas.

Nii hakkasin aega arvutama. Kui une peale läheb keskmiselt 9 tundi (kui pean lapsega öösel tegelema, siis reeglina ainult 8 tundi või vähem; kui saan end välja puhata, siis 10 tundi ja väga väsinuna rohkem), siis 24-9=15. 20% 15 tunnist on 3 tundi. Seega peaks 3 tunni jooksul saama tehtud 80% olulistest asjadest.

Kindlasti on ka lapsekasvatamine oluline ja vanema"puhkusel" olles kulub sellele palju-palju enam kui 3 tundi. Siiski pean selle 3 tunni või siis 20% aktiivse aja all silmas aega, mida kasutada enda arendamiseks. Nagu laps areneb, nii on normaalne, et arenevad ka vanemad. Areng toimub alati, kasvõi taandareng. Viimane siis, kui oma ajaga enam midagi tarka ei osata peale hakata ja elu nüristub.

3 tundi ööpäevas pole tegelikult meeletult palju, mida päevas ei suudaks isegi lapse kõrvalt aktiivselt sisustada. Nii näiteks hakkasin hommikupudru ja kohvi kõrval saksa keelt õppima. Omal käel ja kindlasti valesti hääldades, aga ikkagi. Kunagi keskkooli lõpus tegime testi ja selgus, et mul olevat keeleline anne. Ma arvan, et kunagi pole hilja hakata tasa tegema seda, mida varem pole teinud, sh omandama uusi keeli, mida elus vaja läheb. Päeval tavatseb Kaido Mihkel 1-2 tundi rahu anda oma magamisega. Suurepärane võimalus lugeda nt venekeelset raamatut (keeleliselt ja sisuliselt arendav), kirjutada midagi blogisse või teha midagi muud targemat, kui lihtsalt Internetis surfamine ja aja surnuks löömine. Või siis enne magama minekut, kui laps juba magab ja mul avaneb suurepärane võimalus wifiga varustatud mobiilis lugeda voodis maailmas toimuvast, et ennast eluga kurssi viia. Need on vaid mõned näited.

Võtame kasvõi selle pooltunni täna õhtul, kui emme läks Kaido Mihkliga kelgutama ja issile võimaldati närve/kõrvu puhata ;o) Esimene viis minutit läks voodis lebotamiseks. Nauditav oli kuulata vaikust või siis poolavatud aknast (ahi hakkaks täiesti suletud akna korral sisse ajama) kuulata tänava hääli. Ok, lihtsalt puhkamist ma selle 3 tunni sisse ei arvesta. Siis kiiresti läbi lõpetamata lõikude venekeelsest raamatust, mis päeval poole teema peal pooleli jäi, kuna Kaido Mihkel otsustas pisut vähem magada. Seejärel kiiruga kirja eilsest ja tänasest ööst meenuvad unenäod. Ühe põhjal hakkasin täna päeval kirjutama ka lühijuttu. Kes teab, äkki jõuab selle isegi kunagi valmis? Nüüd meenub, et õhtul jäigi kirjutatule korrektuur tegemata, sest lihtsalt "aega pole". Ning siis kirjutama siia blogisse 80:20 printsiibist, mida tegelikult juba paar päeva tagasi alustasin, aga kuna leidsin, et mul on oma napi ajaga midagi olulisemat teha, siis loobusin ja kustutasin alustatud teksti.

Nii meie elu siin läheb killustatuse tähe all. Kunagi olin väga suur pragmaatik, vahepeal enam mitte. Nüüd leian taas, et kaoses (beebi ja väikelapsega elu on sageli kaos ja väga killustatud) tuleb siiski luua vähemalt minimaalne kord. Ja olgu selleks korraks siis kasvõi 80:20 printsiip, mida püüda järgida. Kuigi mitte kõik, mida me teeme ja oluliseks peame, ei pruugi olla nii oluline, jääb vähemalt endal süda rahule, kui oma päevas oled natuke kuhugi edasi jõudnud vähemalt ühes või kahes nendest paljudest valdkondadest ja huvidest, millest su süda haaratud on. Elus kõike niikuinii ei jõua, võtkem siis see, mis antakse. Aega ju tegelikult on, selles suhtes olen pannud ka "ajapuuduse" jms oma tekstis jutumärkidesse. Jah, aeg on napp, aga vahel on meie virin aja puuduse üle tingitud mitte reaalsest nappusest, vaid meie suutmatusest või viitsimatusest seda aega õieti majandada.

Ja kui mulle oleks antud aega seda teksti rahulikult ja läbi mõeldumalt kirjutada, oleks see tulnud vist kaks korda pikem. Olgem siis õnnelikud selle üle, et pliidile on vaja tuli alla teha, et saaks süüa teha ;o)