Autoriteetidest

Me ei usalda iseennast. Kasutan üldistust, sest küllap on ka neid väheseid, kes usaldavad, kuid enamik tundub mitte usaldavat. Me kipume usaldama pigem väliseid autoriteete kuni tänapäevaste "ekspertideni" välja.

Nende "ekspertide" kohta meenub irooniline artikkel sellest, et näiteks püüdes dieeti pidada soovime, et need "eksperdid" meile nõu annaksid. Samas kuulates tavamõistust, taipaksime isegi, et dieedi pidamiseks tuleb lihtsalt balanseerida kalorite manustamine nende kulutamisega.

Seeasemel, et pidada nõu iseendaga, oma sisemusega, me haarame kinni raamatutest, juhtidest, õpetajatest, autoriteeridest, arvamusliidritest, massimoest, jne jne. Me arvame, et tõde on kusagil "sealpool", kuid me miskipärast unustame, et samavõrd võib tõde peituda ka meis endis.

Olete kunagi olnud haige? Palavikus? Küllap olete. Tunnete, et te ei taha sama palju süüa kui tavapäraselt. Samas võite tunda isu vitamiinide, mahlade, vee jms järele. Millest see tuleneb? Teie keha annab märku, mida ta hetkel vajab selleks, et haigusest võitu saada. Või siis kui olete palju või pikka aega näiteks palju liha vitsutanud, võite tunda, et tahaks midagi kergemat süüa. Seda ei õpeta teile sel hetkel ei raamat, autoriteetsed inimesed, Vabariigi president ega Eesti Suusaliit ;o) Teie keha annab märku oma soovidest. Kusjuures need soovid pole sugugi isekad, vaid vastavad sellele, mis teile (teie kehale) sel hetkel on parim.

On olemas haigeid inimesi. On olemas selline nähtus nagu "süüdimatus". Eksisteerivad vaimuhaigused. Ma ei ütle, et igaühe sisetunne (või kõhutunne) on alati adekvaatne. Isegi tervete inimeste sisetunne ei pruugi edastada alati kõige õigemat infot. Küll aga pole see "siseinfo" sugugi vähem adekvaatsem välisest infost, mida ammutate mujalt.

Miks me siis kardame nõu pidada endaga? Võibolla me ei oskagi seda teha, sest meile pole seda kunagi õpetatud. Võibolla alahindame ennast ja ülehindame teiste rolli enda "kasvatamises ja juhtimises". Võibolla tahame toetuda teistele, et nemad meile ütleksid, mis on õige, sest hiljem saame vastutuse enda õlult veeretada. "Nemad on süüdi, et mul nii läks!"

Ma usun, et usalduse kasv enda vastu koos vastutuse võtmisega oma otsuste ja tegude eest käib kaasa inimese arenguga. Liialt palju vaatame väljapoole ja seetõttu unustame vaadata enda sisse. Isegi alkohoolik või narkomaan teab tegelikult (ehkki võib armastada ennast petta või õigustada), et tema harjumus viib ta elu pigem allamäge kui üles. Kui hingeliste ja füüsiliste sõltuvuste käes vaevleja sisetunne osutub adekvaatseks, mida me siis veel räägime teistest?

Olen õppinud kuulama oma "sisehäält". Mitte küll alati, kuid üha rohkem. Pean nõu iseendas. Mõtlikult, palvemeelselt, kuidas kellelegi meeldib seda defineerida. Sageli tulevad esile mitmed variandid (elus ei pruugigi alati eksisteerida vaid üks lahendus, vaid võime mitme probleemi puhul kasutada erinevaid teid). Inimesele on loodud mõistus, et seejärel nende variantide vahel valida. Jah, me võime eksida, meie "sisehääl" võib vahel anda kallutatud infot või osutuda vääraks, aga sama võivad teha need raamatud ja inimesed, keda me ikka jälle suu ammuli loeme/kuulame. Nemad pole mina just siin ja praegu, selles hetkes. See, mis sobis ehk ühele ühes spetsiifilises situatsioonis, ei pruugi sobida mulle siin ja praegu. Inimesed ja raamatud võivad meile pakkuda universaalseid lahendusi, kuid pole olemas universaalseid inimesi või olukordi. Iga inimene on mõnevõrra erinev, nii ka olukorrad. Õppigem siis tundma iseennast, lahti saama "eksitajatest" endas ja väljas pool ennast, et me võiksime üha enam usaldada end selles meeletus arvamuste pluralismis, mis toimub meie ümber.