Sokratese kohta räägitakse, et ta olevat oma vestlustes inimestega kasutanud "ämmaemanda meetodit" (maieutika). Lihtsalt öeldes tähendas see seda, et suunavate küsimuste abil aitas ta oma vestluskaaslasel endal sõnastada seda, mis oli tolles juba olemas, kuid segatud väärarusaamade ja korratusega. Nii nagu ämmaemand aitab inimihust välja uue elu, nii püüdis Sokrates oma meetodi abil inimesest välja aidata need tõed, mis on inimeses peidus, kuid mida too iseseisvalt ei suudaks välja tuua.
Mida arvaksite, kui oleksin sellele blogile pannud pealkirjaks "Maieutika"?
Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks see sõna blogi pealkirjaks ei sobi. Kuigi kulutasin pea veerand tundi lohistades lumisel Raadil kelgul enda järel oma pisipoega ja mõeldes intensiivselt erinevatele blogi pealkirjadele, jäi kummitama just "ämmaemanda meetod". Olin unustanud selle originaalkeelse nimetuse ja kodus järgi vaadates pidin kahjuks kõlaliselt pettuma. Nii ei saanudki selle blogi nimetuseks "Maieutika", aga leidku see sõna siis oma koha avapostituses.
Ma ei arvanud, et hakkan kunagi (loe: niipea) Internetis blogi pidama. Esmalt on mul üsna vähe aega üldse oma mõtteid paberile panna ja teiseks ei ole Internet kui avalik plats kohaks, kuhu saad kirjutada kõigest, mida mõtled. Muidugi võid sa seda teha, aga pead alati arvestama, et su mõtted on nähtavad kõigile (kui sa just oma blogi ei salasta). Inimese mõtted on aga vahel kui kohe-kohe sündivad beebid või kui seedimisprotsessi lõppfaasis toit (valige ise, kumb paralleel teile sobib) - need võivad vahel nii tungivalt tahta inimesest välja saada. Ja siis ei jäägi muud üle, kui need kas paisata verbaalselt õhku (iseendale, teistele, Jumalale, vmt) või panna nad kuhugi kirja.
Eelistan paberit ja pliiatsit. Aja jooksul olen nii mõndagi märkinud ühte ja samasse päevikusse, mida pean juba 1993. aastast. Nagu aastanumber märgib, ei tee ma seda seega liialt sagedasti. Mõningaid mõtisklusi olen aga märkinud ühte teise vihikusse, mis algab aastanumbriga 1996. See hakkab juba täis saama. Kuna ma ei vihka ka klaviatuuril trükkimist, sellele osutab ka käesoleva blogi teke.
"Laukapealsed mõtted" - need on mõtted, mida võin jagada suvaliste inimestega. Dostojevski on teinud "ülestähendusi põranda alt". Minu omad siin on pärit "põranda pealt". Põranda alused mõtted on need, mida inimene jätab enda teada või jagab vaid väga lähedastega. Nende mõtete jaoks on teised paigad. "Põranda alt ja pealt" on aga ehk liialt lihtlabane. Räägime siis hoopiski millesti põlisemast - metsadest ja rabadest. Sellest, mis toimub laukas (või selle all), ei pruugi soolised midagi teada, kui just ei mullita või pole tegu loodusteadlasega. Nii on ka inimese hingega. Jagan siin seda, mida võivad kõik soolised näha - seda, mis saab tuua lauka peale. Lauka sisu - eks seda saavad mõistatada hingeteadlased ja vahel on see märgatav ka terasele pilgule, kes märkab õhu liikumist laukas. Las märkab siis, ega ma ei pahanda ;o)
Veel viimane sõna pildist. Profiili juurde pilti mõeldes leidsin, et mul on käesolevas arvutis fotod vaid kuni eelmise aasta septembrikuuni. Mõtlesin neid pisut lapata, kuid juhtus nii, et kogemata olin vajutanud üleslaadimise nupule, kuigi tahtsin lihtsalt näha suvalist pilti. Nimetagem seda siis näpukaks või juhuse tahteks, aga päris tore profiilipilt sai. Las ta esialgu olla.
Reaalelu pressib peale. Tänaseks aitab.
Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks see sõna blogi pealkirjaks ei sobi. Kuigi kulutasin pea veerand tundi lohistades lumisel Raadil kelgul enda järel oma pisipoega ja mõeldes intensiivselt erinevatele blogi pealkirjadele, jäi kummitama just "ämmaemanda meetod". Olin unustanud selle originaalkeelse nimetuse ja kodus järgi vaadates pidin kahjuks kõlaliselt pettuma. Nii ei saanudki selle blogi nimetuseks "Maieutika", aga leidku see sõna siis oma koha avapostituses.
Ma ei arvanud, et hakkan kunagi (loe: niipea) Internetis blogi pidama. Esmalt on mul üsna vähe aega üldse oma mõtteid paberile panna ja teiseks ei ole Internet kui avalik plats kohaks, kuhu saad kirjutada kõigest, mida mõtled. Muidugi võid sa seda teha, aga pead alati arvestama, et su mõtted on nähtavad kõigile (kui sa just oma blogi ei salasta). Inimese mõtted on aga vahel kui kohe-kohe sündivad beebid või kui seedimisprotsessi lõppfaasis toit (valige ise, kumb paralleel teile sobib) - need võivad vahel nii tungivalt tahta inimesest välja saada. Ja siis ei jäägi muud üle, kui need kas paisata verbaalselt õhku (iseendale, teistele, Jumalale, vmt) või panna nad kuhugi kirja.
Eelistan paberit ja pliiatsit. Aja jooksul olen nii mõndagi märkinud ühte ja samasse päevikusse, mida pean juba 1993. aastast. Nagu aastanumber märgib, ei tee ma seda seega liialt sagedasti. Mõningaid mõtisklusi olen aga märkinud ühte teise vihikusse, mis algab aastanumbriga 1996. See hakkab juba täis saama. Kuna ma ei vihka ka klaviatuuril trükkimist, sellele osutab ka käesoleva blogi teke.
"Laukapealsed mõtted" - need on mõtted, mida võin jagada suvaliste inimestega. Dostojevski on teinud "ülestähendusi põranda alt". Minu omad siin on pärit "põranda pealt". Põranda alused mõtted on need, mida inimene jätab enda teada või jagab vaid väga lähedastega. Nende mõtete jaoks on teised paigad. "Põranda alt ja pealt" on aga ehk liialt lihtlabane. Räägime siis hoopiski millesti põlisemast - metsadest ja rabadest. Sellest, mis toimub laukas (või selle all), ei pruugi soolised midagi teada, kui just ei mullita või pole tegu loodusteadlasega. Nii on ka inimese hingega. Jagan siin seda, mida võivad kõik soolised näha - seda, mis saab tuua lauka peale. Lauka sisu - eks seda saavad mõistatada hingeteadlased ja vahel on see märgatav ka terasele pilgule, kes märkab õhu liikumist laukas. Las märkab siis, ega ma ei pahanda ;o)
Veel viimane sõna pildist. Profiili juurde pilti mõeldes leidsin, et mul on käesolevas arvutis fotod vaid kuni eelmise aasta septembrikuuni. Mõtlesin neid pisut lapata, kuid juhtus nii, et kogemata olin vajutanud üleslaadimise nupule, kuigi tahtsin lihtsalt näha suvalist pilti. Nimetagem seda siis näpukaks või juhuse tahteks, aga päris tore profiilipilt sai. Las ta esialgu olla.
Reaalelu pressib peale. Tänaseks aitab.
No comments:
Post a Comment